Nädala kaja: isamaakõne iseendale

Inna Grünfeldt Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Eesti iseseisvuse taastamise päeval, selle nädala ja 29 aasta tähtsaimal päeval, kuldas maad ja rahvast päike ning veeretas mõtlikult laineid meri. Vaba maa ja vaba mere kohal lendasid vaba inimese vabad mõtted. Vabadusest.

Mõelda vabadusest on oluline. Tegutseda vabaduse nimel veel olulisem. Ajada igapäevaseid asju, hoides kuklas vabadusetunnet, on eriti oluline. See meid vabana hoiabki. Ehkki sellele argirutus ei mõtle.

Nagu ikka, aeti selgi nädalal tasapisi eesti asja: tehti uut mängufilmi, joosti võidu treppidel, valmistuti lähenevaks kooliaastaks, peeti mõttetalguid hariduse üle, vaeti viljapõlde, jälgiti koroonaviiruse seisu ning anti teatritele juurde hingamisruumi.

20. augusti hommikul tõmbasime vardasse trikoloorid ning meenutasime ise ja küsisime teistelt, mida tegi keegi sel imeväärsel päeval aastal 1991, kui kell 23.03 võttis Eesti vabariigi ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti on taas iseseisev ja vaba riik.

See hetk ja tunne on igaveseks meisse söövitatud. Mäletan täpselt, kuidas kesk viimaseid kibekiireid hilisõhtusi ettevalmistusi isa sünnipäevaks, kõrv raadio suunas kikkis, peatusid käed ja hingamine. Vabad. Me oleme vabad.

Iseseisvuse esimesest päevast peale oleme ehitanud oma riiki nii hästi, kui oleme osanud, õppinud olema ja mõtlema vabade inimestena, loonud Eesti edulugu.

Mäletan täpselt, kuidas kesk viimaseid kibekiireid hilisõhtusi ettevalmistusi isa sünnipäevaks, kõrv raadio suunas kikkis, peatusid käed ja hingamine.

Tuleb tunnistada, et iseseisvus on muutunud liiga enesestmõistetavaks, riigi ja rahva parima tuleviku loomise ind on asendunud poliitkemplustega, ahtapilgulisus ja kitsarinnalisus on surunud kõrvale avara riigimeheliku mõtlemise. Veel natuke, ja äkki peamegi seda normaalsuseks, lepime sõna lausumata, nihutame end vabatahtlikult vaikivasse ajastusse?

EI! Presidendi vastuvõtul roosiaias, kus tõsteti aujärjele teadus, lõid kolm Eestil peeglit palge ees hoidvat (isamaa)kõnet – Kersti Kaljulaidilt, Tarmo Soomerelt ja Sveta Grigorjevalt – äikesena õhu puhtaks ning pilgu selgeks.

Tasakaalukalt, argumenteeritult, kristallselgelt, ent sügava murega rääkisid nad peamisest: kuidas oleme hiilimisi jõudnud riiki, kus süveneb ebavõrdne kohtlemine ja alandamine ning alles elu kibe õppetund on viinud mõistmiseni, kui väärtuslik on seni krooniliselt alarahastatud teadustöö. Need kõned väärivad üle lugemist.

Liitkem nendega oma mõtted. Sest igal iseseisvuse taastamise päeval peab igaüks tahes või tahtmata südames isamaakõne. Iseendale ja Eestile.