Kolumn: Eesti mets ja eesti metsarahvas

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema

Mets on jälle teemaks. See mulle meeldib. Mets on minu jaoks sügavalt emotsionaalne teema ja ma ei kavatsegi seda varjata. Mets kuulub mu lastetoa juurde. Ja mis juba kord lastetoast pärit, seda inimesest enam välja ei aja. Vanaisa ja vanaema töötasid metskonnas, mis siis, et elasid suure küla keskel. Mina käin vabas looduses rändamas suurima naudinguga.

Puit on minu jaoks samuti emotsionaalne teema. Ka seda ei taha ma varjata. Suurema osa elust olen elanud ahiküttega eluruumides. Puid on saanud saagida, lõhkuda, riita laduda, nendega kütta. Puitmajad meeldivad väga. Puidust olen ehitanud mööblit. Tean, kuidas lõhnab värske puit, kuidas kuiv puit. Tean, kui mõnus on puukoort sõrmede alt aeglaselt läbi libistada, tean, kui mõnus on värskelt lihvitud puidu pind.

Mulle meeldib vaheldusrikas maastik. Meeldib metsade vaheldumine põllulappidega, rabadega, järvedega. Meeldib läbi sügava laane minnes jõuda teerajani või jõekääruni. Meeldib ronida kõrgele künkale, millest osa on metsast vaba ja kust on võimalik vaadata kaugele-kaugele, üle metsade ja põldude.