Pöörane retk, mis võrdus eriüksuslaste väljaõppega

Päkkade välkudes läbi tervendava merevee. Kott turjal ja nägu naerukil, nii käib õige matk. FOTO: Erakogu

Viiepäevane jalgsi rannajooneretk Toilast Kundasse oli täis vaeva ja elamusi. Kogenud matkajuht ja entusiastlik korraldaja suutsid oma pöörasesse ettevõtmisse kaasata 16 inimest.

Seltskond väsinud, kuid rahulolevaid rändureid kogunes 14. augusti pealelõunaks Kunda klubi lehtlasse, kus lasti tuulel villi kõnnitud varbaid paitada. Seljataha oli jäänud viiepäevane matk, mis tähendas ööbimist telgis, toiduvalmistamist priimusel ning keerulist rada, kus tuli vees kahlata, kividel turnida, oksarägastikust läbi pugeda ja vahepeal lihtsalt lõputut teed vantsida. Kõndida oli jäänud veel Põdra pubisse, kuhu teekonna lõpetamise puhul priske eine oli tellitud.

Matka idee ja korraldus tulid Rakvere valla noorsootööspetsialistilt Piret Laidroolt, kes rääkis, et algne eesmärk oli liikuda võimalikult piki veepiiri Toilast Kundasse ning selle käigus tutvuda looduse ja teele jäävate vaatamisväärsustega. Ta kaasas ettevõtmisse kogenud matkajuhi Andres Kurmi, kes retke ette valmistas ja oskas käigu pealt olukordi lahendada. Teekonda alustati seitsmekesi, kuid osa seltskonnast matka käigus vahetus. Kundassse jõudes oli rändureid üheksa.

Piret Laidroo rääkis, et huvilisi oli, kuid paljudel olid töökohustused, mis ei lasknud viis päeva järgemööda matkata, teised kahtlesid kohe oma füüsilistes võimetes ja olid valmis osalema päevakese või paar. Üleskutse saadeti noortekeskustele ja eriti olid oodatud noorsootöötajad, kelle amet nõuab palju visadust.

Toilas algas retk Purtse vabatahtliku päästekomando ohutuskoolitusega, kus kohe hoiatati, et lõket nad kuivade ilmade tõttu kindlasti läita ei või. Seltskond asus 10. augustil teele ja takistused andsid kohe esimesel päeval endast märku, kui võeti ette ambitsioonikas plaan läbida kaheksa kilomeetrit mööda Toila kivide ja ajupuudega kaetud rannajoont. Laine lõi kogu aeg üle põlve, aga ikka oli soov ülesanne täita. “Meri peksis nii kõvasti, et hirm oli selle kohinast kurdiks jääda,” rääkis korraldaja.

“Kohe esimesel päeval õnnestus jalg välja väänata, aga õnneks olid kaasa võetud kõnnikepid,” rääkis matkajuht, kes kirjeldas, kuidas ta lõpuks lihtsalt saagis ajupuu oksi eest, et poisid suurte seljakottidega läbi pääseks. Vahepeal anti seljakotte, mis reisi alguses olid eriti rasked, üksteisele edasi. Fotod näitavad, kuidas ränduritel oli siiski aega veel vahepeal fossiilseid kivimeid pildistada. Õhtuks jõuti Valastesse, kus oli ametlik ööbimisplats, ja väsimusest hoolimata turniti veel Valaste joa treppidel.

Noored olid omadega väga läbi ja kõik olid kindlad, et Mairold katkestab matka, kuid tema jäi lõpuni, sest ei tahtnud sõber Oliveri üksi jätta. “Ma ju tõestasin teile, eks ju?” küsis poiss viimasel päeval Piret Laidroolt, kelle tuulest ja päikesest parkunud näole valgus seepeale tunnustav naeratus. “Nüüd peab Sirle (Sõmeru noorsootöötaja Sirle Pihlak – toim.) sulle lubatud jäätise välja tegema,” vastas ta. Mairoldi sõnul osales ta retkel seetõttu, et ei viitsinud kodus niisama passida.

Teine päev oli kohati veel rängem. Kuna jalgade säästmiseks enam rannakividele turnima ei mindud, tuli piki ranniku- ja metsateid vantsida. Retke pikima, pea kolmekümnekilomeetrise päeva lõpus ootas neid Mart Laidroo. Ta oli matkajatele suureks toeks: viis kõige väsinumad koju kotile ja tõi värsked jõud asemele, varustas seltskonda toidukraamiga ja vabastas nad üleliigsetest asjadest.

Meri peksis nii kõvasti, et hirm oli sellest kohinast kurdiks jääda.

Piret Laidroo, retke korraldaja

Teise öö veetis matkarühm ühe Purtse päästekomando liikme koduhoovil. Seda, et inimesed olid matkajate vastu väga heatahtlikud ja vastutulelikud, kinnitasid kõik kui ühest suust. Kolmas öö möödus seltskonnal Kalvi rannal, kuhu jõuti mööda tohutu pikka kaldaäärt, kus üks eramaa silt järgnes teisele.

“Me pidime sealt ikkagi läbi minema ja viimasel ööl kusagil telkima. Püüdsime seda teha võimalikult vaikselt, tuld tegemata ja kedagi häirimata,” rääkis Piret Laidroo ja lisas, et oleks hea meelega luba küsinud, kuid lähimad majad olid ilma elaniketa.

Villid ja jalavalu käisid asja juurde, ning kui ühel päeval oli võimalik teekonna lühendamiseks umbes kaks kilomeetrit paljajalu läbi madala vee kõndida, siis oli see jalgadele kergendus. “Merevesi ravib kõige paremini ville ja rakke,” ütles matkajuht.

Viimase päeva hommikul ühines seltskonnaga veel kaks inimest ning telgid ja magamiskotid tõsteti Mart Laidroo auto peale. “Esimesel päeval kaalus mu kott 30 kilo,” rääkis Andrus ja lisas, et ainult kirvest ja pikki pükse ei läinud terve retke jooksul tarvis, kõik muu oli asja eest.

Elevil seltskond einestas õnnelikult Põdra pubis ja Piret Laidroo ergutas neid muljeid jagama. Mis kõige enam meeldis, meelde jäi, mida seiklusest õppisid? Isegi nende kogemuse jagamine mõjub õpetlikult ja innustavalt.

Rannajooneretk Toilast Kundasse

  • Kestus: 5 päeva
  • Retke pikkus: 95 kilomeetrit
  • Osalejaid 16, neist 6 täiskasvanut ja 10 noort
  • Kogu teekonna läbisid matkajuht Andres Kurm, korraldaja Piret Laidroo, noored Oliver Okas ja Mairold Einard.
  • Osaliselt tegid retke läbi Sirle Pihlak, Eleanora Linkmann, Marko Kusnerov, Oxana Nikitina, Lilian Lindmäe, Elin Lemberg, Laura Anton, Marit Pärnamets, Gertu Rebane, Anette Krõlov, Raidi Salujärv, Egle Neuhaus ja noorima osalejana seitsmeaastane Rudolf Neuhaus, kes tegi kaasa viimase päeva.
  • Reisiseltskonna varustamise ja transpordiga tegeles Mart Laidroo.
Mairold ületas kõikide ootused. Tema juba sõpra ei hülga ja kodus passida ei viitsi. FOTO: Erakogu

Matkajuht tegi eelluuret

Matkajuht Andres Kurm puhkab hetkeks, laseb varustusel päevakese hingata ja läheb siis RMK metsaonni ööbima. FOTO: Erakogu

Matkajuht Andres Kurm töötab kaitseväes. Ta käis enne mõnda kohta üle vaatamas, kuid loomulikult ei hakanud kogu teekonda otsast lõpuni jalgsi läbi matkama. “Üks õige matk ongi selline, et peab ootamatusteks valmis olema, ja see ongi asja võlu, sest vastasel korral on tegu jalutuskäiguga rannal,” kõneles ta.

Andres Kurmi põhjalikust ettevalmistusest andsid aimu materjalid, mis ta oli koostanud osalejatele tutvumiseks. Nende hulgas olid soovitused varustuse kohta, raja kaart koos kirjeldusega, ööbimis- ja puhkekohtade tutvustus.

“Mina kui kaitseväelane võin öelda, et sellist rasket rada koos sama raskete seljakottidega, nagu meil olid esimesel päeval, läbivad eriüksuslased oma väljaõppel,” rääkis Andres Kurm. Ta lausus, et kui olla pikalt matkal ja vastu tuleb inimene tsivilisatsioonis, siis tajuvad meeled, mis looduses erksaks on muutunud, kohe kõike teistsugust.

“Kas järgmine aasta teeme Kundast edasi, Käsmu või kuhugi näiteks?” küsiti lõpuringis Andres Kurmi käest. “Jah, aga mitte mööda rannajoont, sest see on siiski päris ränk,” kostis kogenud matkajuht, kes tunnustas hiljem osalejaid sõnadega: “Tundra Lapimaal või ürgmets Poolas oleks sellise grupiga vabalt tehtav.”

Jõudehetk esimese päeva ränkraskel teel Toila kivisel rannal, kus ajupuudest takistusi tuli ületada. FOTO: Erakogu

Retke korraldaja ei mäleta enam, kust see pöörane idee alguse sai

Retke korraldaja Piret Laidroo pole veel ühe seiklusega lõpule jõudnud, kui teine vajab korraldamist. FOTO: Erakogu

Retke korraldaja Piret Laidroo rääkis, et sellele rannajooneretkele eelnes möödunud aastal Vilsandi matk. Seal sumati viis kilomeetrit jala läbi vee Vilsandile.

Matkati ümber Vilsandi ja läbi vee tagasi. Kokku kestis matk samuti viis päeva.

“See oli lihtsam ja kergem matk,” ütles Piret Laidroo, kelle jaoks on jalgsi käimine ja talvised suplused elustiili osa ning kes oma töös pöörab noorte füüsilisele aktiivsusele õhutamisele ja looduse tundmisele suurt tähelepanu.

Peale rannajooneretke ei andnud naine endale armu ja põrutas koos noortega Hiiumaale järgmisele seiklusele.

Esimese päeva seltskond. FOTO: Erakogu
Viimase päeva seltskond. Kõige noorem, Rudolf, käis vapralt lõpuni. FOTO: Erakogu
Tagasi üles
Back