Anu Viita-Neuhaus.

Plõksti ja plõksti lõhkevad mullid üksteise vastu puutudes. Selles vaatepildis on midagi hunnitut ja kestvat. Ei sest tüdine.

Keesime sõbrannadega mullivannis justkui põrgukatlas. Keegi meist viskas õhku küsimuse: millest hetkel puudust tunnete? Silmapilk. Olime olevikus.

Teater. Uni. Restoran.

Teiste seas kõlasid ka igavikulised vastused, mis rääkisid ajast. Sõbrast. Emast. Armastusest. Telefonikõnest temalt, kes on nii oodatud.

Kommentaarid