Kiri: silmakirjalik on see homosaapiens

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Oskab keegi selgitada, miks on tapetud kaladest tehtud sotsiaalmeediapostitused justkui normaalsus ja peaaegu kogu ühiskonnas täiesti sallitud ning vaata et kohati lausa imetlust ja tunnustust väärivad?

Kas tõesti on surnud (loe: tapetud) kaladest tehtud pildi või video jagamine ja sellega enda Facebooki või Instagrami seinal uhkustamine okei? Lisaks piltidele või videotele on tihti selliste postituste juures kogu protsessi kirjeldav ning vägagi täpne ja toetav tekst, et konto jälgija saaks soovi korral kõigest sellest kronoloogilise ja detailse ülevaate.

Lugeda võib sellest, kui kaua mõni pildil olev kala vastupanu osutas, enne kui ta püüdjal lõpuks käes oli, või kuidas ta kaalu otsas siples või kuidas ta kuklasse surmavad hoobid sai, enne kui trofeena imetlejate tarbeks pildile sätiti, et siis ikka rohkem laike ja kommentaare saada. Samas kui surnud kassi, koera või hobuse sotsmeedias selliselt näitamist peetakse pigem võikaks ja üsnagi halvaks tooniks – hoidku jumal, kui sa juhtumisi veel ise oled kellegi neist otsustanud ära tappa.