Kukeseened ei kire korjajate järele, neid tuleb otsida

Jüri Bolonenkov on vilunud korjaja, keda vihm ei heiduta. Päike pigem segab seente leidmist. Foto: Piret Saul-gorodilov

Sõidan vilunud seenelkäijaga metsa. Autos rappub minu korv, mille põhja on laotatud maakonnaleht, ja Jüri plastämbrid. Masin vurab piki kruusateed, mille servas on hein rohke parkimisega maha tallatud.

Auto peatub ja Jüri on krapsti kabiinist väljas ning sikutab kummikuid jalga. Aega pole augustikuisel argipäevaõhtul raisata, sest varsti hämardub. Mees piserdab putukaid peletava pihuse endale ja mulle kätele ja kaelale ning laseb sutsaka näkku ka. “Põdrakärbsed,” kõlab napilt. Aga puugid? “Ma olen sel aastal kolm tükki enda küljest ära kiskunud,” ütleb Jüri rahulikult. Süsti ta pole lasknud teha.

Metsas võtavad meid vastu punase- ja sinisemarjalised ahvatlevad puhmad. Tahaks kohe korjama hakata, aga meie huvi pole täna mitte mustikad ja pohlad, vaid kuldsed kukeseened. Seenekorjamise staaži on Jüri Bolonenkovil päris palju. Ta käis juba lapsepõlves isaga metsas. Korjamise kohad on sellest ajast palju muutunud. “Mõni uus tee on vahele ehitatud, aga teinekord lähed ja ... hopsti, metsa polegi enam,” räägib ta ja nopib otse minu nina eest paar herneterasuurust kollast nöpsikut. Saagiseeme langeb tema ämbrisse. Mees kõnnib edasi ning hetk hiljem korjab jälle paar kukekat, mida mina ei märganud.