Riigikogu liikmed selgitasid gümnaasiumireformi tagamaid

Koolijuhid kokku kutsunud riigiesindajad vastasid kahe ja poole tunni vältel küsimustele, toomaks selgust gümnaasiumivõrgu korrastamise vajalikkusesse tulevikus. Foto: Arvet Mägi

Reedel toimus Lääne-Viru maakonna koolijuhtide kohtumine riigikogu liikmetega, et tuua selgust paljudele siiani arusaamatuks jääva gümnaasiumireformi tagamaadesse. Kohtumisel osalesid õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants ja riigikogu liige Liisa Pakosta ning haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja üldhariduse asekantsler Kalle Küttis.

Kohtumise avanud Marko Pomerantsi sõnul oli koolijuhtide kokkukutsumise eesmärk jõuda arusaamisele, mis on gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise eesmärk ning kuidas sellega mõistlikult hakkama saada. “Praegu on küll džinn pudelist välja lastud, kuid edasised sammud on veel läbi mõtlemata ja toored,” lausus Pomerants.

Riigikogu liige Liisa Pakosta lisas Pomerantsi avasõnadele omalt poolt, et kõigil tuleb mõelda ja julgelt arvamust avaldada, mis on praeguses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses need valukohad, mis vajaks muutmist ning ümbertegemist. “Kohtumise mõte on algatada diskussioon praeguse olukorra üle ja järgnevate kuude osas,” lausus Pakosta.
Maakonna koolijuhtide küsimustele vastanud Kalle Küttis avaldas arvamust, et meie koolisüsteemi puuduseks pole mitte asjaolu, et lapsed oleks aja jooksul rumalamaks jäänud või et eesti rahvas kuidagi hukka saaks. “Võiksime antud süsteemiga jätkata ja tiksuda rahulikult veel kümme aastat,” ütles Küttis. “Väikesed gümnaasiumid sureks iseeneslikult välja. Kuid vaadates kümne möödunud aasta andmeid, on õpilaste arvu vähenemisest murettekitavam gümnaasiumiastmes toimuv diferentseerumine.”

Küttise sõnul ei saa aga mööda vaadata ka arvudest. Ta tsiteeris Tartu ülikooli rektorit Alar Karist, kelle hinnangul tuleb põhiline osa meie riigiülikoolide tasuta õppekohtadel õppivatest tudengitest kindlatest gümnaasiumidest. “Kui gümnaasiume on meil 220, aga ülikoolidesse läheb õpilasi kahekümnest, siis tuleb küsida, milline funktsioon on ülejäänul kahesajal gümnaasiumil,” esitas Kalle Küttis kohalesaabunud koolijuhtidele küsimuse.
Tema sõnul on gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise peaeesmärk luua igasse maakonda selline akadeemiline gümnaasium, kus need lapsed, kes tahavad saada akadeemilist ettevalmistust, selleks võimaluse oma maakonnas ka leiaksid.
“Selge on see, et on piirkondi, kus seda teostada võimalik ei ole, sest määravaks saavad muud faktorid. Näiteks väga pikk koolitee,” ei jätnud Küttis tähelepanuta ka inimlikku faktorit.
Tema hinnangul on praegune lähenemine teemale tekitanud liigset segadust, sest liiga palju on rõhutatud raha puudumist või olemasolu ning tekitatud valearusaam, et koolireformi tegemisel lähtutakse rahast ega mõelda, millised on teo mõjud kaugemas tulevikus.
“Raha on alati vähe, aga antud teema puhul on tegemist pigem valikute küsimusega. Meie peame mõtlema siiski õppe kvaliteedile, et see muutuks kooliti vähem diferentseerituks. Teiseks peame vaatama piirkonniti, et igas maakonnas oleks võimalik pakkuda lastele tänapäevast akadeemilist õppekeskkonda. Ja alles kolmandana tuleb mõelda raha olemasolule,” kõneles Kalle Küttis koolijuhtidele. Ta ei usu, et kogu protsess odavam tuleb kui praegu, aga kindlasti oleks see Küttise hinnangul mõistuspärasem.

Näiteks tõi Küttis õpetajate koormuse. “Et saada tööle kvalifitseeritud õpetajaid, on neil vaja koormust. Ühe paralleeliga gümnaasiumis saaks koormuse täis vaid matemaatikaõpetaja, teistel jääks tunde vajaka. Sinna kooli, kus on rohkem paralleele, liiguvad ka pädevad pedagoogid.”

Liisa Pakosta sõnul ei räägita gümnaasiumireformi puhul üksnes gümnaasiumidest, rääkida tuleb kogu haridusteest. Pakosta arvates tuleks enne lõplike otsuste tegemist küsida, millised on viisid, et hariduse kvaliteeti parandada. “Õpilaste arv võib olla küll näitaja, kui vaadata statistikat, aga kui minna üksikjuhtude juurde, siis on see pilt juba kirjum. Seda olulisem on hariduse kvaliteedi sõnastamine. Mida me saavutada tahame? Eesmärgid tuleb otseselt sõnastada,” oli Liisa Pakosta veendunud.

Lisaks eesmärkidele peab Pakosta sõnul konkreetne olema ka tähtaja puhul. “Kui eesmärgid on paigas, siis tuleb mõelda tärminite peale. Soome võttis ümberkorraldusteks aega kümme aastat. Meil nii palju ehk ei ole, aga kiirustada ka ei maksa,” arvas Pakosta.
Eesmärkidest ja ajast vähem tähtsaks ei pidanud riigikogu liige Liisa Pakosta ka inimlikku faktorit. “Tulevikus on ühiskonna toimimiseks vaja erinevaid inimesi. Vaadates Euroopa Liidu eesmärke, millest üks on, et vähemalt 40% on kõrgharitud inimesed, peame tunnistama, et meil on veel, kuhu jõuda,” ütles Liisa Pakosta oma sõnavõtu lõpetuseks.

Koolijuhtide arvates saab kõikidele koolivõrgu korrastamise põhjustele vastuväited esitada. Üleüldise probleemina toodi välja, et ministeeriumide tasandil pole olukorra olemus selgeks tehtud. Direktorite meelest ei piisa õiguse saamiseks ainult sõnaosavusest ning et praegune olukord, kus koolijuhid ja omavalitused on ministeeriumi ja minister Aaviksooga teatud vastasseisus, on põhjendatav gümnaasiumireformile vale lähenemisega. Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Marge Lepiku sõnul tulnuks teema arutamist kohe alustada õppekvaliteedist rääkimisega, mitte pidada olulisemaks arvusid.

Rakvere reaalgümnaasiumi direktori Martti Marksoo hinnangul praeguse toimiva süsteemi segilöömine soovitud tulemust ei too. Tema meelest on antud küsimuses vale opereerida põhiliselt õpilaste arvuga, kui aastate võrdluses vaadatakse liiga väikest ajaperioodi. “Kvaliteedi tagab siiski inimene, kes seisab klassi ees ehk õpetaja. Praegust õpetajaameti ebapopulaarsust vaadates võib meid kümne aasta pärast ees oodata hoopis suurem auk, kui seda on praegune õpilaste vähenemine,” kõneles Marksoo.

Koolijuhtide vastuseisu leevendamiseks selgitas Kalle Küttis, et reformi praegusel etapil pole keegi öelnud seda, mitu gümnaasiumi kuhugi jääb ja millistes koolides hakkavad tegutsema üksnes põhikoolid.
“Praeguses staadiumis on ministeerium omavalitustelt vaid arvamust küsinud. Kui näiteks Rakveres on kaks gümnaasiumi, mis omavalitsuse arvates on toimivad ja jätkusuutlikud, siis ei näe keegi ette, et need peaks ära kaotama,” ütles Küttis.

Marge Lepik tõi gümnaasiumireformi puudusena välja ka selle, et kõike tehakse küll hariduse kvaliteedi nimel, kuid pole üheselt sõnastatud, mis on kvaliteet ja kuidas seda määratleda. “Mõni vaatab koolide pingeridu, teine oma kooli tulemusi,” lausus Lepik.

Liisa Pakosta sõnul on hariduse kvaliteeti üheselt väga keeruline sõnastada ning tulevikku vaadates on see veel tegemata, kuid tema hinnangul saab kindlalt väita seda, et tulevikus vajab Eesti ühiskond väga erinevat tüüpi gümnaasiumiharidust, mida aga praegune süsteem pakkuda ei suuda.

Seda, et kool üldiselt on läbinud tohutult muutusi, nentis ka Kalle Küttis, kelle sõnul tuleb vaid 10% lapse teadmistest koolist, ülejäänu ammutab ta ümbritsevast ja seega peab mõtlema kõigele muule – õpikeskkonnale, elukohale, valikutele, mida tuleviku paremaks korralduseks laiendada tuleks.

Rakvere abilinnapea Ain Suurkaev tõi arutellu ka laste endi valikud ja lastevanemad kui mõjutajad. Tema hinnangul võib kohalik omavalitus küll pakkuda heal tasemel gümnaasiumiharidust, kuid lõpliku otsuse kooli valiku suhtes langetab noor hoopis muude faktorite põhjal, mida riigi või omavalituse tasandil on raske – kui mitte võimatu – mõjutada, näiteks sõprade või lähedaste arvamus teatud koolide suhtes.

Kohtumise lõpuks tunnistasid valitsuse esindajad ning koolijuhid ühiselt, et muutusi on vaja. Marko Pomerantsi ja Kalle Küttise kinnitusel peaks hiljemalt jaanipäevaks selguma gümnaasiumireformi konkreetsemad sammud.