Nädala kaja: kas Rakvere on valmis?

Kristi Ehrlich
, peatoimetaja kohusetäitja
Copy
Kristi Ehrlich.
Kristi Ehrlich. Foto: Virumaa Teataja

Legend Ülemiste vanakesest, kes küsib nendelt, keda ta kohtab: “Kas Tallinn on juba valmis?”, on kõigile teada. Kui vastus peaks tulema jaatav, siis uputavat Ülemiste vanake linna üle. Sellel põhjusel ei tohi Tallinn kunagi valmis saada.

Tegelikult ei tohiks ükski linn, olgu selleks pealinn või mõni Lõuna-Eesti väikelinn, kunagi valmis saada, sest inimeste elukeskkond peaks kogu aeg paranema, et neil oleks tahtmist seal elada.

Oma tuttavatelt, kelle on elu viinud maakonnast välja või koguni Eestist kaugemale, olen viimastel aastatel kuulnud Rakvere linna kohta vaid kiidusõnu: edumeelne, kiiresti arenenud, tundmatuseni muutunud, kaunis. See teeb alati südame soojaks ja paneb tunnustavalt noogutama.

1. augustil Vallimäe vabaõhukompleksi avamisele minnes oli mu imestus suur – oleks nagu kuskil välismaal, näiteks Kreekas, kus heledast ehitusmaterjalist väike amfiteater võib vaatamisväärsuseks olla ka väikeses asulas. Aga siis hakkasid sähvima kriitikanooled, sest kompleksi ligipääsuteed on osaliselt kaetud sõelmetega, mis teeb lapsevankri või ratastooliga liikumise suisa võimatuks. Rakvere linnavalitsus on isegi aru saanud, et möödalaskmisi on vabaõhukompleksi ehitusel rohkem kui üks, ja puuduste kõrvaldamiseks kavatsetakse lisaeelarvega eraldada 25 000 eurot maksumaksja raha.

See on nüüd koht, kus tahaks jälle imestada, aga mitte joovastusest, vaid hoopis pettumusest. Sest näen paiku, kuhu seesugust summat investeerida, linnas rohkem kui ühte. Kasvõi promenaad on oma paremad päevad ammu minetanud ja vajaks hädasti iluravi, et see puhta rääma ei jääks.

Tahaks loota, et need turistid, keda Vallimäe võimsasse vabaõhukompleksi ja Rakvere linna avastama oodatakse, ei saabu siia mitte jaburustest osa saamise turismi harrastama.

Kõige rohkem aga tahaks loota, et need turistid, keda Vallimäe võimsasse vabaõhukompleksi ja Rakvere linna avastama oodatakse, ei saabu siia mitte jaburustest osa saamise turismi harrastama, nagu juhtus Moonaküla tänavaehituse puhul. Vähemalt kasvas sellest tänavate saagast lõpuks välja üks meeleolukas Moonakülapidu, mis näitas kogukonna tugevust.

Kolleeg võrdles praegu linnas toimuvat hea peremehe puudumisega: kell kukub, tööpäev saab läbi – ja minu vastutus lõppeb; ehitusele tõmmatakse joon alla, aga ei vaevuta süüvima, kas üks arendus läheb loogiliselt üle teiseks või jääb sinna vahele mõnesajameetrine sõelmetega kõnniteelõik.

Linn on ju tervik ja ei peaks kunagi lõplikult valmis saama, olenemata sellest, et üks objekt valmis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles