Kolumn: rendikass ja tihane

KRISTJAN SVIRGSDEN Foto: Marianne Loorents

Mitte et ma hakkaksingi nüüd kasse rentima. Aga see talvel renditud kass arvas, et talle tuldi jälle järele, ja kobis autosse enne, kui me sugulasega oma asjad õue peal aetud saime.

Märkasin alles kodus. Et kass kaasas. Ta pani kohe mööda põldu kodu poole. Ja esimese hooga mõtlesin, et tuli lihtsalt sõitma. Aga õhtul käis kolks. Ja kui ma kööki läksin vaatama, siis istus ta juba kahe akna vahel. Välimine aken oli lahti. Aknalaud ei ole muidugi koht, kus istuda. Tal oli seal kitsas. Mistõttu istus seljaga.

Kui kuulis, et tulen, vaatas üle õla, et tema tööd ei põlga. Tegin akna lahti. Elas mu tugitoolis kaks ööd. Päeval? Ei tea, kus ta oli. Ei teinud katsetki hiiri püüda. Ta teadis, et neid suveajal majas ei leidu. Aga pole kindel, kas mina tean. Julgestama ta sinna ju tuligi. Õhtuti käis jälle kolks ja akna vahel ta oli. Viisin süles koju tagasi. Aga ma ei saa mööda sellest, et ...