Hiljuti tabas mind ennast esimene suurem ehmatus saada nakkus või muutuda viiruse levitajaks. Tartust nädalavahetust veetma tulnud tudengil tuvastati mõni päev hiljem COVID-19 ning olin temaga kolmanda astme kontaktis. Loomulikult otsustasin kohe taanduda kodukontorisse ja astusin, mask näo ees, läbi linna. Autod peatusid ristmikul ja lasid läbi. Kõõritavad pilgud andsid mõista, et maskis inimene tänaval tekitas juba, kõigest mõni kuu peale kevadist eriolukorda, võõristust.
Järgnes rodu telefonikõnesid ja infootsing, mitmenda astme kontaktis haigestunud inimesega olles peaks ennast ohustatuna tundma. Tervisekeskusest nõuti kohe, et jääksin kogu perega kaheks nädalaks kodusesse karantiini ja isegi toidu pean (ei tea küll, kellel) laskma endale koju toimetada. Haiguslehte ei alustata enne, kui peaks ilmnema mingi terviserike, ning samuti ei saadeta enne seisundi halvenemist testi tegema.
Haiguslehte ei alustata enne, kui peaks ilmnema mingi terviserike, ning samuti ei saadeta enne seisundi halvenemist testi tegema.
Ühest küljest mõistetav, teisalt arusaamatu. Kui mitmenda astme kontaktist muutub asi ohtlikuks? Kokkuvõttes peaks karantiininõue laienema ka neile, kellega ise kokku puutusin, ja siis neist järgmistele. Lahendusena ootasime ära haige inimesega otsekontaktis olnud isiku testi tulemused, mis osutusid negatiivseteks, ning ranget karantiini ei pidanud keegi järgima jääma. Küsimus kontaktiastmest jäi rippuma ja tekkis veel teinegi.
Kuhu on jäänud kõik kokkuostetud maskid? Uued maskiliinid alustasid tööd. Disainerid pakkusid trendikaid näokattelahendusi ja veeb oli täis koduseid maskivalmistamise õpetusi. Kui suur peab olema oht, enne kui neid jälle kandma hakatakse?
/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)
/nginx/o/2020/09/01/13316674t1hf4a8.jpg)