Kolumn: sügise eel

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Augustikuu viimastel nädalatel täitis õhtuseid tänavaid elevus ja sumin. Tundus, et pooled selle suve üritustest toimusid just läinud nädalavahetusel, veel enne, kui suur sügis oma hämara teadmatusega peale tuleb. Kool küll algas, kuid pööripäevani on aega ja mõni päikselisem päev võib äragi petta, nagu oleks käes veel suvekuu. Seni, kuni lehed langevad, on siiski palju teha ja mõelda.

Septembris pääseb katkukammitsaist valla teater, ühes kuus tuleb lavadele üle Eesti vist rohkem esietendusi kui mõnel varasemal hooajal. Täna kell kümme lõpeb Tallinnas üks 99-tunnine lavastus, mis 1. septembril algas. Teiste kõnetamist ihaldanud kunstirahvas saab taas publikut naerutada, neist pisaraid kiskuda, neid mõtlema panna. Kuigi elus on olnud palju draamat, on mängudraamat küllalt vähe olnud, nii et teatrimürgitust publik veel ei saa. Palve hakata end etendustel-seanssidel registreerima teeb ettevaatlikuks, kuid eks see ole kompromiss selle nimel, et kultuuriüritused jätkuda saaksid. Eesti on ka küllalt väike, et see toimiks. Mõnes suurriigis on näiteks väike kontserdisaal 1500-kohaline; kui meil kroonviirus publikuks tuleb, võib ta ka välja paista.

Tundub, et sügisest kaugemaid plaane tehakse praegu siiski optimistlikult. Kuidas saakski muudmoodi? Kes praegu olümpiamängude kohta teab, aga näiteks Eurovisioni-veski veel jahvatab. Kontserdi- ja filmifestivalide korraldajad katsetavad kaugeid lahendusi, meie oma PÖFF-ki tõi augustis Tartu raeplatsil alafestivalil linastuvad filmid koju kätte. Kohapeal nautida on muidugi teine asi, aga kui häda käes, saab ju ometi ka koduseinte vahel kaasa lüüa. Eks näis, kas ja kuidas muutub kohapealse või koduse kogemuse saamise väärtus.