Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2012/01/17/916724t1h97ff.jpg)
... et siis teatraalselt taas fotodeks tarduda, ehmatab vaataja ärksaks: oot-oot, see “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” aastast 1665 tuleb tänapäevaselt tuttav ette, ja kas keerubid pole mitte Indrek Taalmaa ja Ago Anderson? On tõepoolest.
Endla teatri näitleja Kaili Viidase näitus “Armastusega, End(l)ale” taaselustab fotolavastustena maailma kunstiajalukku kuuluvaid maale. “Kõik fotomaalidel nähtav oli reaalselt üles ehitatud ja loodud vaid teatri, mitte fototöötluse vahendeid kasutades – grimmi, rekvisiidi, valgusega,” ütles Kaili Viidas. “Minu jaoks on see näitus rohkem teater kui kunst, teatraalne fotoseiklus läbi kunstiajaloo.”
Maalid on lavastatud Endla teatri näitlejate ja teiste teatriinimestega. Interjööride loomiseks kasutati teatri laoruumidesse aastatega kogunenud kostüüme, dekoratsioone ja rekvisiite, neid fantaasiat ja nutikust kasutades maalipäraseks töödeldes.
Näitus hakkas idanema sellest, et Kaili Viidasele meeldisid teatrikoolis ülesanded, kus etüüd pidi sisaldama maali. “Arutasime paari sõbraga, et on kahju, et need kooliajast kaugemale ei jõudnud,” sõnas ta. Mõte ketras ja ketras peas, kuni ühel hetkel rääkis näitlejanna ideest teatri peakunstnikule Silver Vahtrele ja selleaegsele pealavastajale Tiit Palule. “Neile meeldis see mõte, aga öeldi, et on nulleelarve – võta ja tee,” meenutas Viidas.
Esimese hooga võttis Kaili Viidas kaalumisele tuhatkond pilti, nende seast valimisel sai oluliseks maali tuntus ja teostatavus, aga ka kõnetavus. Teine aspekt, mis Rakveres näitusele ei mahtunud, oli pildistada kõik Pärnu teatri naisnäitlejad üles Marilynidena ja mehed Elvistena.
Näitlejatest kolleegid suhtusid maalide elustamisse esialgu ettevaatlikult, aga esimene pilt, kus Raffaeli keerubiteks Indrek Taalma ja Ago Anderson, murdis eelarvamused ning kaasa tuldi lusti ja innuga. “Mulle meeldib väga Bruegheli “Pimedad” – millised näoilmed!” juhtis Viidas tähelepanu näitlejameisterlikkusele. “Vahepeal istusime ja naersime.”
“Kutsusin inimesi maja pealt, et no tule, on vaja, nagunii pead majas olema, oled pildil ingel. – Ahah, okei, kas ajan habeme ära? – Muidugi aja habe ära! ... Ja ainus, mis temast pildile jäi, on paljas tagumik ...” rääkis Kaili Viidas Michelangelo “Aadama loomise” taaselustamisõhinaga kaasnenud juhtumist. Oma lugu või mitu on kõigil 29 maalil, millest suurem jagu on näha galeriis ja väiksem osa Hagari pitsakohvikus.
Kui Goya oma lapsi õgivat Saturni kujutava maali taaselustamiseks kulus näitleja Jüri Vlassoviga vaid viis minutit – “ta vaatas grimmitoas natuke maali ja tuli tegi ära” –, siis kõige keerulisemaks osutunud Botticelli “Veenuse sünd” tuli arvutiäparduse tõttu lavastada kaks korda. “Triin paljana külmetas, teistel oli palav, rippujatel rihm soonis hullusti ja neil oli nii valus,” meenutas Kaili Viidas.
Maalide elustamisse tõmmati kaasa ka inimesi väljastpoolt teatrit. Nii poseerivad Repini tuntud maali “Kasakad Türgi sultanile kirja kirjutamas” fotomaalil Pärnu Rotary klubi liikmed: ärimehed, linnapea, koolidirektor, filosoofiaõppejõud ...
Mõne maali puhul tundus Kaili Viidasele, et seda pole võimalik lavastada, kuid siis hakkasid asjaolud äkki õiges suunas jooksma. “Kõige suuremat peavalu tekitas lavameistrile Velázqueze “Las Meninas” (“Õuedaamid”). Kui ütlesin, et sinna on vaja 27 maali ja suured valged seinad, valge põrand ja lagi ning originaalis on perspektiiv nii nihestatud, et ma ei tea, kuidas seda teha, ütles ta, et jäta ära. Ma olen kange, nii lihtsalt jonni ei jäta. Teatri sammassaalis oli seinal kaks Jüri Arraku maali ja küljeseinal meie oma teatri inimese Mati Luhtjärve maalid. Ma poleks suutnud ühtegi teist kunstnikku niimoodi ära rääkida, aga Mati oli nõus oma pilte lubama,” jutustas Kaili Viidas ühe fotomaali loo.
Mõned pildid on originaaliga üpris sarnased, teistel on kasutatud julgesti stiliseerimist või lastud välja paista tänapäevastel detailidel, mis on valitud sedavõrd pildi meeleoluga ühtekõlavalt, et esmapilgul tegijate kelmi silmapilgutust ei märkagi.
“Kui mul midagi ei olnud, pidin ikkagi leidma lahenduse. Kui paneme “Püha õhtusöömaaja” kõrvale originaali, siis ehkki esialgu tundub, et kõik on õige, on hoopis vägagi teisiti. Aga see näitab, et meie ruumitunnetus oli sama. Meie teatri sammassaal hakkas nii hästi kokku kõlama, et fotograaf Kalle Veesaar veenis mind pilti just seal tegema. Mina tahtsin seinu ehitada, aga siis istusin seal tükk aega maas ja nägin, et seal on täpselt õige valgus ja see on õige tunnetusega ruum,” jutustas Viidas. Sama efekt on teatrikohviku kasutamisega Henri de Toulouse-Lautreci maali “Salong Rue de Moulins’il” puhul, mis on üks väheseid väljaspool lava tehtud pilte.
Kogu näitusematerjal sai pildistatud kuue päevaga.
“Selleks hetkeks, kui oli pildistamine, tegelesime ainult sellega, kõik ettevalmistused olid tehtud,” lausus Viidas. Eriti kannatlikuks modelliks osutus lavameistri koer, kes talus pildistamisprotsessi vähimagi (n)urinata.
Endla teatri 100. sünnipäevale pühendatud näituse idee elluviimisele aitas kaasa täpselt 100 inimest. “See on suure jõu ja hullusega tehtud asi,” sõnas Kaili Viidas, keda – kui hoolega vadata – saab näha neljal maalil.
“Väga uhke! Olen heas mõttes kade – see asi on üle igasuguste halbade tunnete hea,” lausus Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe.
“Detailitäpsus, või kui nad ei ole saavutanudki sama ruumi, see julgus teha natuke teistmoodi – siin ei ole jäädud poolele teele, siin on mindud kohati ühest äärmusest teise. Mis mulle väga meeldib, on see, et on võetud kampa inimesi teatri ümbert ja linnast. Ning muidugi tantsivad lavamehed – mida sa peanäitejuhina veel tahad! Kõik tunneksid sellest rõõmu. Kuldaväärt!” kiitis Saaremäe ja lisas, et Velázqueze maal kõnetas päris otse tema rolli “Quevedos”.
“Nii palju kuulsaid maale pole meil galeriis varem koos olnudki. Nagu Louvre kohe!” rõõmustas Rakvere Galerii kuraator Riho Hütt.
“Armastusega, End(l)ale” jääb Rakvere Galeriis avatuks 28. jaanuarini.
Näitus
• Näituse fotograaf on Kalle Veesaar. Spetsiifiliste detailide loomisel aitasid kaasa Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia butafoori eriala üliõpilased. Kõik näituse fotod on trükitud ainueksemplaridena ning käsitsi tehtud raamides, mis valmisid koostöös Pärnumaa kutsehariduskeskuse puutöö õpikojaga.
• Kaili Viidas on sündinud 20. mail 1984 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi (2003) ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja erialal (2007, cum laude). Täiendanud end grimmi alal Tiiu Luhti grimmikoolis. 2011. aastast õpib Pärnu saksa tehnoloogiakooli multimeedia kujundaja erialal. 2007. aastast töötab Endla teatris näitlejana. 2011. aasta sügisel tõi välja oma esimese lavastuse “Põrrr…!!!” ja oli ka selle kunstnik.
• Kalle Veesaar on sündinud 11. detsembril 1973 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 46. keskkooli (1992), õppinud Tallinna pedagoogikaülikoolis tööõpetuse eriala. Aastast 2001 vabakutseline fotograaf. Fotonäitused “Twins” (2008), “Dream Mandalas” (2009) ja “Sest mitte keegi ei ole siin ilma põhjuseta” (2010).