Kolumn: Kuldne Ring – hinge laul

Eveli Varik. Foto: Meelis Meilbaum

Igal inimesel on oma hinge laul. “Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda.” (Rein Rannap / Urmas Alender)

Vaikus – tänapäevases ühiskonnas peaaegu kulla hinnas väärtus. Müra tekitavad kõik inimeste lemmikud tarbeesemed: raadio, televiisor, mobiiltelefon, auto, muruniiduk – esimesed, mis pähe tulevad. Kõik meie ümber tekitab müra, ja kui seda pole, siis tundub, et inimene on nagu poolik. Me ei oska ilma mürata olla, ehkki me ei mõtle selle peale – see on loomulik elu osa. Müra on segaja, on taustsüsteem, väsitav, aga paratamatu.

Vaikus nagu polekski elu loomulik osa, see kuulub kirikusse, muuseumi, tühjusesse, üksindusse – mingisse kohta, kuhu hääled ei ulatu. Kas me kardame vaikust? Kas me kardame iseenda mõtteid ja tundeid? Vaikus on ka siis, kui meie ümber on loomulikud hääled: lainete loksumine, tuul, linnulaul, puude kohin. Kuidas metsasügavuses kõlab raksatus, kui astud kogemata kuivale oksale – hääl võimendab sealset vaikust. Muidugi on veelgi sügavamat vaikust, kus pole hääleraasugi, see teeb kõhedaks. Me vajame vaikust, et end mõtestada – oma olemasolu siin maailmas –, et tunda end kõiksuse loomuliku osana.