Üks valus ja ilus rääkimata lugu

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Igal aastal, kui lapsed mööduvad minu kodumajast ja lähevad, lilled käes, kooli poole, meenub mulle üks ilus ja valus seni rääkimata lugu ühest aastatetagusest esimesest koolipäevast. Lugu ise on järgmine.

Olime kõik koolimajas ja ootasime aktuse algust. Järsku märkasin keset koridori väikest poissi, närtsinud lillekimp käes. Läksin juurde ja küsisin, et mis mureks. “Mina ei oska midagi teha ega kuhugi minna. Kolisime alles hiljuti Rakvere linna lähedale. Ema läks lauta lehmi lüpsma, pani mu bussi peale ja käskis minna koos teiste lastega koolimajja. Ema ütles, et pean üksi minema, sest isa tõmbas juba ammu lesta.” “Pole midagi, lähme vaatame, kus sinu klassiruum asub, ja siis läheme koos aktusele.”

Ootamatult selgus, et tema nime meie esimesse klassi astujate nimekirjas polnud. Direktor helistas tollase 3. keskkooli direktorile ja selgus, et teda oodatakse naaberkoolis. Viisin ta kooli trepile ja näitasin, et eemal paistab tema kool. Mina teda saatma minna ei saanud, kohe-kohe oli algamas aktus ja olin selle korraldaja. “Sa oled suur poiss, ehk saad ise minna.”