Koroonaviirusega seonduvad märksõnad “perearst” ja “tööandja”

Terviseameti seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko rõhutas, et koroonaviiruse tõkestamisel on vajalik, et kõik järgiksid reegleid ja soovitusi. Foto: Toomas Herm

Otseselt või kaudselt koroonaviirusega kokku puutunu peamised infoallikad on perearst ja tööandja. Et kõik vajalik selle haiguse kohta selgeks teha, pöördus toimetus terviseameti seire ja epideemiatõrje osakonna nõuniku Irina Dontšenko poole.

Soojenduseks esitasime küsimuse, mille kallal murravad pead paljud pered – mida teha, kui laps tunneb end halvasti? On ju vanemate esimene mõte, et ega ometi pole koroonaviirus platsis.

Dontšenko soovitas vanematele lapse halva enesetunde korral pöörduda esmalt perearsti poole. Samas võib lapse kohe koju jätta ja ka vanem talle seltsiks jääda. Sellest tuleb teatada tööandjale või ülemusele. Ja kui töö võimaldab, siis sõltuvalt tööandja tahtest saab vanem kokku leppida kaugtöö vormi.

Dontšenko hinnangul peaks töötaja koju jäämise variant tööandjale sobima, sest ollakse ju huvitatud sellest, et tööle ilmub terve inimene, mitte haige või võimalik nakatunu, kes oma­korda võib nakatada töökaaslasi.

Aga kui juhtub kardetu ja lapsel diagnoositakse koroona? Dontšenko sõnul saab lapsevanem sellest teada lapse digiloost, kuhu laekub testi teinud laborilt tulemus. Edasi uurib terviseameti inspektor nakatumise asjaolusid ning selgitab välja lähikontaktsete ringi.

Tekkinud on olukord, kus laps on haige ja tema pereliikmed lähikontaktsed. Lähikontaktseks nimetatakse inimest, kes on koos haigega olnud kinnises ruumis ning rohkem kui veerand tunni jooksul talle seal lähemal kui kaks meetrit. Dontšenko selgitas, et värskes õhus levib viirus raskemini ja seal on lähikontaktsete välja selgitamine keerulisem. Samas soovitas terviseameti spetsialist ka väljas viibides järgida sotsiaalse vahemaa ehk kahe meetri reeglit ning sellise võimaluse puudumisel kaaluda rahvarohkes kohas maski kandmist.

Tahes-tahtmata tekib haige lapse sõpradel ja sõbrannadel küsimus, kas ka nemad on lähikontaktsed. Dontšenko sõnul otsustavad seda terviseameti spetsialistid kogutud andmete põhjal.

Lähikontaktsed peavad jääma eneseisolatsiooni ehk maakeeli öeldes koju. Dontšenko selgitas, et eriolukorra ajal nimetati seda karantiiniks. Kas eneseisolatsiooni jäänud lähikontaktsed peavad tegema testi, seda otsustab perearst.

Koroonaviiruse tuvastamiseks antavast proovist rääkides selgitas Dontšenko, et see võib osutuda positiivseks isegi 14 päeva pärast lähikontakti haigega. Teisisõnu võib 14 päeva nimetada koroonaviiruse peiteajaks. Meedias räägitud neli-viis päeva on peiteaja keskmine pikkus. Selle tegelik pikkus sõltub aga konkreetse inimese organismi paljudest parameetritest.

Eneseisolatsioon kestab 14 päeva. Seda aega loetakse piisavaks, et inimene poleks enam teistele nakkusohtlik. Dontšenko sõnul hakatakse päevi lugema alates testi tegemise päevast, kuid inimene ise ei peagi oma pead sellega vaevama, vaid arst otsustab, millal eneseisolatsioon lõpeb. Eneseisolatsiooniks on inimesel võimalus võtta kas haigusleht või hooldusleht. Viimane on seotud haige lapsega.

Eneseisolatsiooni ajal peab inimene reeglina olema kodus. Väljas võib käia ainult eluks vajalikeks toiminguteks, näiteks apteegis või poes. Samas peab poodi või apteeki minnes järgima kahe meetri reeglit ja kindlasti kandma maski.

Eneseisolatsiooni nõuete täitmist võidakse kontrollida. Dontšenko selgitas, et eriolukorra puhul oli lihtne – terviseamet esitas kahtluse korral ametiabipalve politseile ja korravalvurid käisid kontrollimas, kas inimene on ikka ilusti kodus või mitte. Ka nüüd kasutatakse kahtluse korral sama skeemi.

Uudis lapse haigestumisest levib kiiresti ja varsti muutuvad ärevaks isa ja ema sõbrad ja sõbrannad. Näiteks sai ju kohvikus veedetud tunde ja, pead koos, huvitavaid asju arutatud. Dontšenko sõnul lähikontaktsetega kokku puutunud muretsema ei pea – nemad ei ole lähikontaktsed.

Jätame nüüd näidispere eneseisolatsiooni ja vaatame, mis saab välismaale reisijatega. Siin on kaks erisust: kas välismaale minnakse tööülesandeid täitma või isiklikust huvist. Esimesel juhul on tööandja asjaga kursis. Dontšenko soovitas ka näiteks välismaale puhkusele minnes sellest teada anda tööandjale. Seda eriti niinimetatud punastesse maadesse reisides. Aga riigid võivad nädala jooksul muutuda “punaseks”. Nimekiri “punastest riikidest” on saadaval välisministeeriumi kodulehel ja seda uuendatakse igal nädalal.

Eneseisolatsioon kestab 14 päeva. Seda aega loetakse piisavaks, et inimene poleks enam teistele nakkusohtlik.

Dontšenko sõnul võivad ka asutused-organisatsioonid oma õigusaktidega, näiteks sisekorraeeskirjadega, kehtestada ajutise nõude informeerida tööandjat välismaale sõidust.

Milleks on see vajalik? “Punasest riigist” naasnul on kaks võimalust: kas jääda vabatahtlikult eneseisolatsiooni või leppida piiril seatud ajutise liikumisvabadusega.

Kui inimene valib 14-päevase eneseisolatsiooni, siis ei pea ta testi tegema. Samas pole eneseisolatsioon enam tasustatud, nagu on lähikontaktsete puhul. Kui aga välismaal käik on seotud tööülesannete täitmisega, siis kokkuleppel tööandjaga on tasustamine võimalik.

Juhul kui välismaale sõit pole seotud tööülesannete täitmisega ja inimene ei ole tööandjat ka enne informeerinud, võib Dontšenko hinnangul saada tööandja õigustatult pahaseks, et näiteks kahenädalasele puhkusele lisandub veel kaks nädalat.

Kui inimene valib ajutise liikumispiirangu, siis annab ta piiril juba esmase proovi. Liikumispiirang on sarnane eneseisolatsiooniga ehk võib teha vaid eluks hädavajalikke toiminguid. Samuti võib kokkuleppel tööandjaga käia tööl. Ajutine liikumispiirang kehtib seitse päeva ehk poole vähem kui eneseisolatsioon. See variant ongi mõeldud neile, kes ei saa mingil põhjusel kaks nädalat kodus olla.

Mitte varem kui seitsme päeva möödudes tuleb ajutisele liikumispiirangule allutatud inimesel teha kordustest. Kui ka see on negatiivne, võib minna kuhu tahes.

Lõpetuseks rõhutas Irina Dontšenko, et reegleid eirates aidatakse kaasa viiruse levikule ning seatakse ohtu nii enda kui ka teiste elu ja tervis.