Kolumn: ma armastan eesti keelt

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Lisaks eesti keelele armastan saksa, vene ja soome keelt, vahel näen neis keelis undki. Õnneks harva, sest siis korralikult välja ei maga.

Ärkad uimasena ja võtab aega, et juhe lahti (h)arutada. Tänaval on vahelduseks põnev silte ja reklaame tõlkida, sama soovitan oma muukeelsetele õpilastele: kõnni ja loe. Kui aru ei saa, tee mobiiliga pilt ja too tundi. Kord tulid estofiilidest soomlased Rakvere Rahvaaiast pildiga sildist, mis keelas linde sööta. Minagi ei saanud “teaduslikust” tekstist sada protsenti aru (räägiti vist saia kahjulikkusest lindude tiivaluustiku arengule jms). Järgmine kord saadan sellise nuriteksti õiguskantsler Ülle Madisele, kes asus aastate eest sõjakäigule keelelaiskade ametnike keelekasutuse vastu. Tema “Selge sõnumi” mõttetalgute eesmärk on ilus ja üllas: ametlik tekst peab olema lihtne ja igaühele mõistetav. Paari aasta eest oli tal Rakvere keelekonverentsil kaasas suur seljatäis kantseleikeelseid näiteid ametlikest dokumentidest. Keelerahval saalis üks silm naeris, teine nuttis.

Lisaks keeltele meeldib mulle Klassikaraadio, eriti saade “Lihtsalt nostalgia”. Kord võtsin kätte ja saatsin saatejuhile kirja, sest hakkas häirima liialdamine ingliskeelsete laulupealkirjadega. Vastus võttis tummaks: kahjuks eesti keeles ei kõla laulude pealkirjad nii hästi kui inglise keeles ... Umbes sama muret kurtis intervjuus luuletaja Kristiina Ehin. Kui ta oli palunud Tartus oma üliõpilastel kirjutada essee, tulid mõned tudengid rääkima, et nad ei suuda end eesti keeles täiuslikult väljendada – ehk õppejõud lubab neil inglise keelt kasutada. Kristiina oli järjekindel, kuid ka kurb.