Olli Tõnurist: elektriseadmeid lõhkuv torm käis Eesti Energiale üle jõu

Torm Kunda rannas. Foto: Erkki Mätlik

Tormi tekitatud voolukatkestused on pannud Eesti Energia tagantjärele küll end kiitma, küll ka endale tuh­ka pähe raputama. Kerge pol­nud see kellelegi, kuid oleks võinud olla kergem, kui poleks olnud möödalaskmisi. Kogesime se­da Kadrina valla väikeses Sauk­se külaski.

Kui 26. detsembril vool esmalt kõikuma hakkas ja osa faase kadus, sai teatatud kohe, ka sel­lest, et liinil on puud. Kui teatele oleks reageeritud ja pinge lii­nist eemal­datud, tegemist polnud ma­dalpingega, poleks ühes pe­res läbi põlenud voolukapp (el-kilp), teisel televiisor, kolmandal elektripliit. Et kõikuvat voo­lu veel mõneks ajaks jätkus, ei rõõmustanud.

Kuidas seletada, et pärast lugematuid sõnumeid ja appihüüdu üha halveneva olukorra pärast, mis nagu hiljem selgus, oli fikseeritudki, helistab järgmisel päeval ilmselt rikete dispetšer ja on veendunud, et ju kõik on nüüd korras. Seda paaril korral.

Hoopis arusaamatu oli viienda päeva hommikul rikketelefonilt saadud info, et Kadrina vallas on kõik rikked eemaldatud ja alajaam vajab vaid sisselülitamist. Nii see ei olnud, sest keegi polnud vooluvõrgu olukorraga isegi mitte tutvumas käinud. Lõ­puks õnnestus päris juhuslikult küla vahelt kinni püüda jao­tus­võrgu auto ning seal olev mees liini olukorraga tutvuma toi­metada.
Tema arvamus oli, et seal on sedavõrd palju tööd, et aasta tuleb pimedas ära saata ning uuel töönädalal helistami­sega uuesti alustada. Et olime rik­ketelefoni nii palju tülitanud, sai otsustatud meie lootusetust olu­korrast ka neid teavitada ja head vana aasta lõppu soovida.

Ootamatult hakkas olukord lahenema tänu sealsele vist ainsale tõsiselt võetavale töötajale. Tema imestamisel meie olukorrast kuuldes polnud piire. Lubas asja käsile võtta ja oh imet! – paari tunni pärast saabus Tapalt liini ülevaataja, kes omakorda imestas, et voolukatkestus on nii kaua olnud. Tema teada kanti katkestusest ette alles sama päeva hommikul. Brigaad pidi saabuma järgmisel, kuuenda päeva hommikul. Nii ka oli. Kogu pika päeva tööd ja kell 17 saabus valgus. Aasta lõpuni oli mõni tund.

Loomulikult tullakse ka ekstreemsete olukordadega toime: naaber ostis suure bensiinitarbimisega generaatori, pere, kellel vaid maaküte, põgenes sootuks mujale, leidus sõpru, kes linnast veelaari kohale toimetasid. Abiks olid ka küünlad, taskulamp, pliit ja ahi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ometi oli paljus süüdi kellegi tegemata jäänud töö. Lihtne on öelda, et rikkeid palju, ei jõua igale poole, et kõik lepingulised brigaadid pole ühesugused jne. Tegelikult liikus kogu info nii, nagu telefoni ühes otsas oleks olnud siga ja teises hani, on ju sellinegi ütlemine.
Kompensatsioonist pole juttugi, on vaid ühene vastus: see oli torm. Jääb üksnes soovida, et looja torme meile enam ei saada, sest loota, et vigadest õpitakse, ei ole vist suurt mõtet.

Olli Tõnurist
Sauk­se külast