RAMi laulu- ja elumere logiraamat

RAMi laulja aastatel 1963-1990 ja 1996-1997 ning direktor aastatel 1997-2003 Vello Mäeots on raamatukaante vahele pistnud muheda valiku laulumeeste tegemisi, sõite ja vempe. Foto: Meelis Meilbaum

“Kujutage ette: 70 meest sõidab kolm kuud mööda Venemaad,” soovitas legendaarse meeskoori RAM endine laulja ja direktor Vello Mäeots, koori tegeliku elu raamatu “RAMipalavik” autor.

Noorte ja nooruslike meestega, kelle laul sulatas südameid ning pani külalislahkusejõed voolama, kippus reisidel ikka igasugust juhtuma, mida nüüd, kui habe hall, muhe meelde tuletada.

“Meenutame kokkusaamistel vanu aegu ja hirmsasti saame naerda nende vanade lugude üle, mis juhtus või mida keegi kuskil tegi või mis tembuga hakkama sai,” ütles Vello Mäeots, keda mehed nii kaua ärgitasid lugusid kirja panema, kuni ta viimaks haaras asjal sarvist.

“Mina ei ole kirjanik, mina olen lugude üleskirjutaja,” rõhutas Mäeots raamatuesitlusel Kadrina raamatukogus. “Need lood on RAM loonud oma pika aja jooksul. Ega ma kõiki lugusid ei suutnud kirja panna, seda on ainult 250 lehekülge, RAMi lugusid on tuhandeid. Kõike ei saagi kirja panna.”
Laulumeestest kõnelevale raamatule laulis Kadrinas (teele)saadet Läsna meestrio –  Vello Mäeots, Kalju Oomer ja Kalev Pallon. “Mis kõige kaunim kõlab sul kõrvus – eestlaste laul ...” kinnitasid mehed kolmel häälel.

“Mis see RAM siis õieti on? Gustav Ernesaks asutas 1944. aasta novembris kutselise meeskoori. See oli tavatu lugu. Meeskoore oli kogu ilm täis, aga kutseline tähendas, et see oli töö. Kuuel päeval nädalas toimusid proovid ja kohe hakati sõitma mööda Eestit. Paljudes kohtades küsiti, et mis tööd te, mehed, päriselt teete. Laulmist ei osatud päris tööks pidada, sest laulda oskab ju iga inimene,” rääkis Mäeots, kellest sai RAMimees aastal 1963, kui sõber ja juhus lükkasid ta Gustav Ernesaksale ette laulma.

Esialgu kuulus koori mehi igasugustelt elualadelt, peaasi, et oli häält ja kõrva, nooditundmist ei nõutud. “Oli mehi, kes nooti ei tundnud. Meil oli üks haruldane solist Ivar Laide, kes ei teadnud noodist ega helistikest mõhkugi, aga kõrv ja mälu olid nii head, et tal olid ühena esimestest laulud selged,” sõnas Mäeots. Ernesaks suunas lauljaid õppima ning vähehaaval tekkis kooris nooditundjate ülekaal.

Vello Mäeotsa sõnul on RAMist kirjutatud nii brošüüre kui ka raamatuid, kuid need on rääkinud rohkem sellest, kui suured ja uhked olid kontserdid. “RAMipalavik” räägib aga sellest, missugune oli koori tegelik elu, kui sõideti kuude kaupa mööda Venemaad, elati vagunites, tehti aega parajaks kaarte tagudes ja visati vastastikku vempe, kuid kontserdiks oldi rivis nagu üks mees. “Iga päev võis midagi juhtuda. Mõni kontsert võis ära jääda, mõnele tuli ainult kaheksa babuljat, nagu Amuuri jõe ääres Svobodnõis,” lausus ta.

Mõnel pool kulus koori esimene publikuhõre kontsert publikuga tutvuse loomiseks, teine läks siis juba täismajale ja teenis meeletu aplausi või hiirvaikuse. Oli ka juhuseid, kui esmalt tuli murda saali vastupanu, kord koguni vilekoor, sest vaatama-kuulama oli tuldud hoopis estraadikontserti. RAM kutsuti viimase abinõuna laulma Karaganda laagrisse, kus vangid olid mässama hakanud. Koori kõla koos Ernesaksa tarkusega kava koostamisel vaigistasid ja sulatasid igasuguse kuulajaskonna.

RAMi esimene välissõit viis 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse ning Praha-kontserdi järel oli kooril kullaproov peal. “Siis tulid Soome ja Rootsi. Ida-Saksamaal meile sõpru ei tekkinud, aga Lääne-Saksamaal võeti meid vastu nagu vanu sõpru ja nad ei jõudnud ära imestada, kuidas me nii hästi laulame peaaegu nende laule. Eks eesti romantiline ja liedertafel-muusika toetus ju saksa traditsioonile,” rääkis laulja.

Muidugi jäi pika reisi jooksul meestel silm ka kohalike kaunitaride peale pidama ja sulanud südamega saatjannad saatisid koori igas reisipunktis. Juhtus sedagi, et mõnele mehele, kellele koju jõudes meenus küll abieluseisus, sõitis Venemaa avarustes kohatud daam Tallinna külla. “Tol ajal olime nagu popstaarid, estraadilauljaid hakkas alles tekkima,” põhjendas Vello Mäeots koorimeeste tavatut menu.

Millega lõppes lugu, kui üks mees avastas äärelinnapoest suurepärase viski, saab lugeda raamatust. Üks oli RAMis kindel: ehkki aeg oli igati alkoholialdis ning oma tänu lauljatele kiputi väljendama just napsi pakkumisega, vintis meest lavale ei lastud. Väike õhetus võis olla, kui ettelaulmisel kõlas partii perfektselt, kuid mitte kriipsugi rohkem. “On mehi rivist maha võetud küll, aga üldine see ei olnud,” märkis Mäeots.

Omaette teema olid kooriga välisreisil kaasas käivad kultuuriministeeriumi referendid ehk julgeolekumehed, kellest suurem jagu osutus mõistlikuks, kuid mõni tühine lause võis siiski põhjustada laulja kojujäämise. Sõnad “kui kõik sõidavad” tõmbasid kriipsu peale Vello Mäeotsa Rootsi-sõidule.

Elu meeldejäävaimaks peab laulumees Itaalia-reisi, kus lauldi Cherubini “Reekviemi” tollal noorukese Riccardo Muti juhatusel, saades hinnanguks “bellissimo!”. Itaalias juhatas koori ka Neeme Järvi. Unistustereis oli Vello Mäeotsa jaoks aga laulureis Ameerika ühendriikidesse aastal 1988.

Dirigentidest oli koori jaoks “Ernesaks ikka esimene kinnas, kui poksi keeles rääkida”. “Tema vastu ei saanud keegi väikevormide juhatamises. Me laulsime Lääne-Saksamaal muu hulgas Aleksander Lätte “Pilvedele”. Sakslastele väga meeldis, nad võtsid noodi ja hakkasid pusima. Kui kolm aastat hiljem sinna läksime, ütlesid mu sõbrad, et harjutati küll, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest dirigent ei saanud sealt seda kätte, mis Ernesaks, ja see polnud üldse seesama laul,” rääkis Vello Mäeots.

“Ernesaks saavutas selle meeskooriga niisuguse kõla, mille pärast igal pool imestati, mis eriline koor see on. Ta nägi vaeva mõne fraasiga terve tunni, ta otsis seda kõla niikaua, kui sai selle. See kõla jäi koorile külge. Nagu Kaljuste Tõnu on öelnud, et RAMi võis ära tunda ka läbi betoonseina. See kõla oli eriline, ainuomane RAMile, kellelgi teisel niisugust kõla ei olnud,” mõtiskles Mäeots.

Laulja sõnul hilisemad dirigendid seda kõla enam ei otsinud, sest aeg muutus ja kava tuli ette valmistada kiire tempoga. “Meie sõitsime ühe ja sama kavaga kaks kuud mööda Venemaad, praegusel ajal ei tule kõne allagi teha 30 kontserti sama kavaga. Kogu aeg on vaja edasi minna, uusi laule võtta, seetõttu ei ole aega süveneda sellisesse asja nagu koori kõla, sellesse, mis on kõige määravam, mille pärast RAMi helisevaks imeks kutsuti – ta kõlas nii eriliselt.”

RAM
• RAMi esimene proov toimus 16. novembril 1944.
• Eesti Filharmoonia Meeskoori nime all alustanud kollektiivile andis ENSV valitsus 13. aprillil 1953 erilise tunnustusena nimeks ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor. Tänapäeval kannab koor nime Eesti Rahvusmeeskoor, lühendina RAM.