Elus kipub olema vastuseta küsimusi

Valdur Liivi arvates peaksid inimesed aeg-ajalt endalt küsima - miks? Miks on tänapäeva inimeste tegemistes palju kära, aga vähe sisu? Miks kasvatame oma lapsi stagnatsioonis ning pärsime nende loomupärast tarkust? Iseasi, kas vastust leidub. Foto: Tairo Lutter

Detsembri lõpus külastas Virumaa Teataja Vainupea külas elavat kauaaegset Rakvere kultuuriinimest Valdur Liivi, et ­arutleda vana ja uue aasta üle, mõtestada elu Virumaal, Eestis ja mujal maailmas.

Talvine elu Vainupeal on rahulik ja vaikne. Ideaalne, et elu üle mõelda.

On tõesti. Olen palju meenutanud ja üht-teist endale selgemaks mõelnud, kuid noorematel inimestel võib olla keeruline seda mõista. On tekkinud hulk küsimusi. Meie maakonnas on 15 valda, aga inimesed ei tea, kes on valdade juhid, ei tunne nägupidi ära. Ei tea, mis on valdade rõõmud ja mured. Enam-vähem ollakse kursis kohaliku eluga, aga inimesed ei tea väga, mis elu mujal elatakse.

Ajakirjandus võiks omavalitsuste juhid ette võtta ja küsitleda neid ehk pisut pealtnägijalikult, ehk natuke julmaltki, kuid küsiks seda, mis inimesi huvitab. Lugejana saaksin teada, mis seal vallas põnevat on, tahaksin ehk vaatamagi minna. Ma väärtustaksin seda paika ja tunnetaksin, et see koht on samuti Lääne-Virumaal. Ja nii saaks aru, kas need vallajuhid ise ka midagi mõelda suudavad.

Kümme aastat oma elust olen Venemaal elanud, põhiliselt õppinud ja sõjaväes olnud. Mingil ajaperioodil olen olnud sunnitud ka Brežnevit valima. Sellest ajaperioodist meenub üks riigitegelane, hall kardinal Suslov. Hall kardinal on see, kes tõmbab niite, ise midagi ei tee.

Kes on tänapäeva Eesti hallid kardinalid? Kas neid on üldse?

Tuleks ehk hoopis küsida, miks on see nii, et kõikide erakondade noortekogud võtavad kõigepealt omaks nende erakondade halvad omadused. Miks on see nii, et tänapäeva lapsed noorelt juba ropendama õpivad? Aga seda kuuleb ju igalt poolt – televiisorist eelkõige. Negatiivset on päris palju ja see mõjutab halli kardinalina kõiki.

Kui lugeda ette paari telekanali programmi, siis muud sealt ei olegi, kui seks, saladused, lõbutüdrukud, üheöösuhted jms.
Lapsed on ju targad, aga siis tulevad täiskasvanud ja hakkavad neid n-ö oma tarkusega lollitama. Lapsed küsivad elulise tähtsusega küsimusi – miks üks või teine asi nii on, nagu ta elus toimib. Sel hetkel, kui inimene neid küsimusi enam ei küsi, hakkab teatud mõttes stagnatsioon.

Järelikult ei peakski lapsi õpetama?
Kõik õpetused on ju tagantjärele tarkused. Igasugustest koolireformidest olulisem on sisuline tegevus, mis kooliseinte vahel toimub. Olen küll koolis õppinud tangenseid ja korrutamisi, aga kui ma kuulan näiteks David Vseviovi kõnelemas, siis on mul tunne, et ma pole midagi õppinud. Sisule tuleb mõelda.

Meil on sõna “haridus”. Vene keeles obrazo­vanije (образование). Obraz on “kujund”. Tähendab inimene püüab maailmast endale mingit pilti luua, midagi kujundada. Saksa keeles on Bildung, samuti “pilt”. Aga eestlastel on selline põllumajanduslik termin – haridus. Harime, kobestame midagi. Ikka töötegemine. Aga elada ei osata.

Mida teha selleks, et muutuda tegemistes sisulisemaks?

Näiteks on käinud vaidlused selle üle, kuhu püstitada õpetaja ausammas. Ausammas ise on vist mingi kukk. Aga see on väga üldine. Meie maakonnas on kindlasti palju toredaid õpetajaid, kuid üks neist on kindlasti Jaan Pakk. Hiljuti oli Jaan Paku juubel, midagi sel puhul ehk ka toimus, kuid see ei olnud selle mehe vääriline, Rakvere muusikakool võiks kanda Jaan Paku nime. Kui see ausammas püstitada Jaan Pakule või mõnele teisele tublile õpetajale, oleks jälle vähem ebamäärasust ja ausamba eesmärk oleks konkreetne.

Lisaks tegeletakse kõikvõimalike pseudoprobleemidega. Mind ajavad naerma feministlikud ja igasugused sooõiguslikud probleemitsemised. Eestis seda muret ei ole ja naistel ei maksa karta – nad valitsevad maailma niikuinii. Naised ju otsustavad, kas ei või jah. Mees võib ettepaneku teha, aga otsustab siiski üksnes naine.

Tooksite ehk mõne näite?

Näiteks abielu. Otsuse langetab ju naine. Meenub juhus ühe 3-4aastase tüdrukuga, kes läks emaga koos pulma. Küsisin temalt, mis see pulm õigupoolest on. Tüdruk vastas, et pulm on pidu. Küsisin siis, mis on abielu. See olevat, kui naine võtab mehe. Aga mis siis, kui mees võtab naise? Siis on pidu ja pulm.

Mida rõõmustavat leidsite 2011. aasta Virumaa sündmustes?

Mul on siiralt hea meel nende toredate ettevõtmiste üle, mis maakonnas on korraldatud, selle üle, et Arvo Pärt valiti Vatikani kultuurinõukogusse. On tore kuulda, kui 6. klassi lapsed räägivad Rakvere linnast, rattaga poisist ja mainivad uhkusega Arvo Pärti.
Ka Valli Lember-Bogatkina juubeli äramärkimine oli kiiduväärt. Tema silmades on ikka tuld ja sära, tema oskab siiani tähtsaid küsimusi küsida.

Kas võib sellest järeldada, et noored hindavad Pärti ja tema loomingut? Et eestlaseks olemine tekitab neis uhkust?

Mida üldse tähendab eestlaseks olemine? Kas see on üldse oluline? Me küll laulame, et eestlane olla on uhke ja hää… Identiteediküsimus jääb kogu aeg õhku. Tihtipeale on sünnipärased mitteeestlased palju sisukamad eestlased kui need, kellele on rahvus sünnipäraselt kaasa antud. Oluline on, mida inimene sellest kultuuriruumist võtab. Teha tuleb seda, mis on õige.

Mis on õige?

Demokraatia ei ole anarhia. See ei tähenda, et teen, mida tahan.

Mida soovitaksite inimestele uueks aastaks?

Soovitaksin lugeda, kuid uute autorite kõrval võiks kätte võtta ka Tammsaare, Dostojevski ja Shakespeare´i teoseid. Kuigi teleekraanilt on mugav sähvivat pilti vaadata, ja öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis kunstnik annab lugejale kujundi, mis inimest ennast mõtlema õpetab.

Millise kujundi on andnud teile Tammsaare?

Tõe ja õiguse. Mu kunagine tuttav juuratudeng on öelnud, et õiglust ei ole olemas, aga õigust saab otsida ja osta. See on praegu ka nii. Kuigi on kummaline, et juristiks õpitakse kiiremini kui arstiks. Arsti elukutse on mõnes mõttes palju vastutusrikkam, kuid palka makstakse vähem.

Ka Vargamäe on kujund. Selle koha nime on Tammsaare meile kujundina andnud. Meil kõigil on oma mägi, kuhu otsa ronida. Varga mägi. Sellepärast meeldib mulle ka Pearu rohkem kui Andres.

Miks just Pearu?

Andres ei osanud vaimustuda, ta ei hinnanud oma naist. Pearu küll tuuritas palju, kuid ta oskas hinnata ilu ja elu.

Kas maakondlikus plaanis torkas lõppenud aastal silma ka midagi häirivat?

Meil on praegu tohutult palju igasugust informatsiooni. Minu meelest on probleem just selles, et ühesugust infot on liiga palju.
Häirima jäi eelkõige see, et Jaan Paku 110. sünnipäev polnud tema vääriliselt peetud.

Millise tundega mõtlete tagasi elatud aastatele?

Ma ei tunne ennast vanana. See, et tervis on kehv, on muidugi raske, aga vanana ma ennast ei tunne. Meile ­kõigile on vähe antud. 60 aastat ei ole pikk aeg, see pole mingi õige vanus.

Meenub üks fantaasiamäng teatrikoolist: on olemas võlur, kes saab täita kõik soovid, lennutada ühest maailma otsast teise, anda raha jne, kuid kõik tuleb ära mahutada 60 aasta sisse, sest eluaastaid ta rohkem anda ei saa. Lõpptulemusena luniti aastaid juurde, kas või paar aastakest, sest leiti, et 60 on tõesti väga vähe.

Eks inimelu kipub alati üürikeseks jääma.

Elu pidavat olema hetk mineviku ja tuleviku vahel. Iseasi, kui pikk see hetk kellelegi mõõdetud on. Juhan Viidingul on üks selline luuletus: “Mis on see luuletaja luule? See on, kui mõtleks elule ja millelegi muule. Mis on see inimese osa siin laias ilmas? End mitte ära magada. Pea seda silmas.”

Kuidas hindaksite 2011. aastat?

Minu jaoks on lõppenud aasta olnud ühtaegu naljakas ja õnnelik.

Täitus 30 aastat esimesest kooliteatrite festivalist, mille puhuks anti harrastusteatrite liidu poolt välja ka raamat. See on suur sündmus. Huvitegevus on see, mille üle peaks igal pool tõsiselt mõtlema.

Olen ka väga õnnelik oma lastelaste üle ja mind rõõmustab, et mind ümbritseb palju häid inimesi.

Millised oleksid teie uusaastasoovid Virumaa inimestele?
Saabunud aastaks soovin kõigile tervist – nii vaimset kui füüsilist. See on üks väheseid väärtusi, mida osta ei saa.
Lisaks armastust ja vabadust. Prooviks olla rõõmsad ja mõnusad. Kurjust, tigedust ja ahnust on niigi palju.

Valdur Liiv

• Sündinud 10. oktoobril 1943.
• Üks Eesti kooliteatrite festivalitraditsiooni algatajatest.
• Virumaa Noorteorkestri asutaja.
• Jaan Paku nimelise festivali algataja.
• Pikaaegne Lääne-Viru maavalitsuse kultuurijuht.