/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2020/09/23/13366604t1h32d3.jpg)
11. augustil alustasid Johanna Rannula hobusel ja Siim Soonsein jalgrattal Lüganuselt – põigates korraks ka Lääne-Virumaale – teekonda Võrumaa suunas, et loodust ja kulgemist nautida ning inimestega kohtuda.
Oma Facebooki blogi sissejuhatuseks kirjutas Johanna: “Kui Johannes Pääsukesele ei antud oma jäädvustusretkedele hobustki kaasa ja päevikus oli kirjas, et öömaja oli raske saada, siis nüüd, sada aastat ja natuke pealegi hiljem, on eemärgiks uurida ja jäädvustada, kuidas see maarahva eluolu siis tänapäeval on, ja tõestada, et selle aja jooksul on inimestes headus pigem kasvanud. Plaan on kohtuda paljude inimestega, rääkida elust ja ilmast, kui tarvidust, küsida hobusele juua, ja kui veab, siis paluda ka katusealust, kuhu pikali visata.”
Oma hobuse mõte oli Johannal juba ammu. Tahtis laiska ja rahulikku looma, kes autosid ei pelgaks ja kellega saaks matkata.
Ratsatrennis pole Johanna käinud, küll aga kooliajal igal aastal laste ratsalaagris.
Õige hobuse leidis ta pika otsimise peale Tartumaalt kasinalt kaks kuud enne pikale matkale asumist.
Leidis Lüganuse kandis oma maakodu lähedal ka talli, kuhu loom majutada.
Siimul hobust ei ole. Ratsutamiskogemust enne matka ka eriti polnud.
“Eks ma mõnel laadal ikka poniga sõitnud olin,” ütles ta naerdes.
Korraks mõeldi ka, et matka tarvis võiks teise hobuse rentida, aga Siim arvas end liiga suureks võhikuks, kes rendihobusega pikale retkele minna ei julgeks.
Võttis hoopis jalgratta.
13 aastat vana linnaratta, mis rasketest pakkidest hoolimata kogu retke vapustavalt hästi vastu pidas.
Lüganusel, kust ratsuretke alustati, on, nagu öeldud, Johanna maakodu.
Sihtpunktiks seati Visela küla Võrumaal Antsla vallas. Seal on Siimu maakodu.
Esimene päev kulges suuresti Alutaguse metsade vahel.
“Seal sain täpselt aru, mida ma sellelt matkalt ei taha: ma ei taha käia mööda RMK metsarada. Tahan näha inimesi ja nendega juttu rääkida,” ütles Johanna.
Võõraste inimeste ustele koputamise kogemus oli tal Siberist olemas − seal käis ta töö tõttu kahel ekspeditsioonil küüditatute teemal rääkimas.
“Tahtsin teada, kas mul on võimalik sedasama kogeda ka Eestis − et võõrad inimesed on valmis meile oma kodu ja iseennast avama.”
Loomulikult ei saanud hobusega mööda suuri maanteid liikuda, tuli kasutada vähema liiklusega kõrvalteid.
Siim kaotas kaardilugeja õigused juba esimesel päeval, kui selgus, edasiliikumise asemel oli hoopis suur ring tehtud.
Hobusega päris metsa ööbima jääda ei saa. Juba sellepärast, et hobusele on vett vaja. Ja Johanna Hobune (kelle passinimi on Kasper, aga sobivat hüüdnime pole omanik seni veel leidnud, seega on esialgu lihtsalt Hobune) soostub jooma üksnes kaevuvett. Ei kõlba talle kraani- ega vihmavesi, ammugi tiigist võetud vesi.
/nginx/o/2020/09/23/13366605t1h79bc.jpg)
Seega oli hädatarvilik igal õhtul öömaja leida. Olgu siis kellegi katuse all või õuealal telkides. Kus oleksid ka puud või postid, mida nööriga ümbritsedes hobuse liikumisala ära piirata.
Peatuspaikade leidmisel osutus väga kasulikuks blogi, mida Johanna Facebookis spontaanselt pidama hakkas. Sealtkaudu pudenes üksjagu soovitusi ja kutseidki, kuhu ööbima võiks minna.
Johanna ütles, et nad sattusid kokku ka mõne tõredavõitu inimesega, aga üldjuhul olid inimesed sõbralikud ja avatud. Kaetud laua ääres jätkus juttu kauemaks, mõnel pool pandi saungi küdema ja anti hobuse jaoks porgandeid-õunu kaasa.
Siim arvestas kokku, et keskmiselt kulus hobusega seotud tegevustele iga päev kolm-neli tundi: harjamine, pesemine, söötmine, jootmine, ala nööriga piiramine ja hommikul nööri lahtiharutamine, pabulate korjamine … Pakkimine ja pakkide hobusele kinnitamine lisaks.
Jooksu pannud hobuse tagaajamine (seda juhtus kolm korda) läheb eraldi reale.
“See matk oli hästi intensiivne nii füüsiliselt kui ka vaimselt,” tunnistas Johanna. “Kui õhtul peatuspaika jõudsime, olime nii väsinud, et oleks tahtnud ainult magada. Aga me tulime ju inimestega kohtuma ja suhtlema, see vääris pingutamist.”
Matk oli tema sõnul vahend, kohtumised inimestega eesmärk.
“Ja Hobune oli “sisseviskaja”, kes meid nende inimesteni viis.”
Hobune tekitas elevust pea kõikjal, kuhu sisse astuti. Mitte ainult lapsed ei hakanud seepeale vanematelt endale hobust nuiama, vaid ka mõni pereema tegi abikaasale vihjeid.
“Tuli nii välja, et linnainimesed käisid maainimestele hobust näitamas,” lausus Johanna naerdes.
“Hobuse kabjajälg on maakohtades igal pool olemas,” mõtiskles Siim. “Pea igal pool räägiti meile mälestusi sealsamas või naabruses elanud-peetud hobustest, mõnel olid hobutööriistadki veel alles. Nii et kulgesime kadunud olendi radadel; õnneks pole mälestustes see joon veel katkenud.”
Siim peab plaani kõik hobuste kohta kuuldud meenutused kirja panna. Ja järgmistel matkadel sellele teemale rohkem rõhku panna.
Retke kõige suuremaks elamuseks nimetas Johanna Hobusega maanteede ja eriti sildade ületamist. Positiivse poole pealt jäi eredalt meelde koos Hobusega järve minek: “Tundsin, et Hobune usaldab mind, võtab selle seikluse minuga koos vastu.”
Siim pidas füüsiliselt kõige võimsamaks kogemuseks nendega ühel lõigul kaasa sõitnud ponilt saadud kabjahoopi.
“Ma oleksin sellega nagu mingi rituaali läbi teinud, olen nüüd ka hobuseinimeste seas,” sõnas ta lõbusalt.
Ja muidugi pakkusid elamust kõik kohtumised.
“Põgusad ju tegelikult, aga nii sügavad, et võiksin kõigi nende inimeste juurde uuesti minna.”
“See retk oli nagu unenägu, millel oli raske minna lasta, tühi koht jäi,” tunnistas Siim.
“See oli võimas kogemus, hing ihkab korrata. Tundsin, et olen nii palju muutunud,” ütles Johanna.
“Selle tunde andsid inimesed, kelleni Hobune meid viis,” täiendas Siim.
Mõlemad olid surmkindlad, et järgmisel aastal matkatakse jälle.
“Hobune on karjaloom, selles mõttes oleks parem kahe hobusega minna − Hobusel oleks toredam ja meil rahulikum,” arutles Johanna.
Või hoopis vankriga − Hobune oskab ka vankrit vedada, ja kui oleks katusega vanker, saaks seal ööbidagi. See eeldab muidugi palju konkreetsemat planeerimist.
“Mina igatahes ootan, et järgmisel aastal jälle minna,” kinnitas Siim.
“Pole vahet, kas rattaga või hobusega.”
Noppeid Johanna blogist
/nginx/o/2020/09/23/13366606t1h558d.jpg)
13. august
Perenaine Taisi, peremees Madis, nende kaks last, kass, külalislaps ja sõber Belgiast võtsid meid vastu nii, et püsti pandi uued aiapostid hobuse aediku tarvis, saun köeti kuumaks, saunamajja anti öömaja, hobusele anti ravimit, meile rabarberikooki ja piparmünditeed, metsmaasikaid, maasikvaarikaid, juttu ja märjukest. Lapsed said igaüks teha ühe ringi ka hobuse seljas.
14. august
Hommik Lemmakul. Vanaema Angela ajas traktorile hääled sisse, tütar Kätlin viis meid ATV-ga vaatama kohta, kus ta karu nägi, ja hobune käis varahommikul aiast väljas, sõi õunapuud, kõndis üle peenramaa ja käis bussipeatusest läbi. Pärast, kui ta tagasi sai, siis tegi arooniapõõsaga üks-null.
16. august
Kilomeetreid tuli täna liiga palju. Hobune käis edasi porgandi- ja õunakütusega. Need olime kaasa saanud Lemmakult ja Vilusilt, mille üle meil väga hea meel on. Eriti hobusel. Kuna saadused on Siimu ratta korvis, siis on Siim hobuse silmis kõige parem sõber. Iga kord, kui hobune Siimu lähedusse satub, pistab nosu talle õlale ja nõuab porgandit. Kui hobusel hakkab tempo langema, siis kaugemalt eest hõikab Siim: "Porgand!" ja hobuse samm muutub kohe kergemaks.
17. august
Kui tavaliselt tuleb hobuserautaja 2–3-nädalase etteteatamisega, siis mul oli vaja kohe, või noh, eile. Alustasin sellega juba paar päeva tagasi ja helistasin läbi kokku neli rautajat. Hommikul tundus, et ikka ei õnnestu ühtegi neist kohale saada. Aga siis ütles rautaja number 4, et ta räägib ise rautajaga number 2. Läks mööda tund-paar ja helistaski too number 2 ja ütles, et on tunni pärast siin. [---] Uued rauad said alla!
20. august
Käreveres pidi olema Guugli kaadri järgi vana maanteesild, mida kavatsesime kasutada, et vältida maanteeliiklust. Jõudsime selleni, aga sillal kõrge aed ees ja keelumärk ka. [---] Siis leidsime, et sillal on ka jalakäijate osa, milleni viib trepp. Õnneks oli trepi kõrval kallak, kust hobune samuti üles saaks. [---] Otsustasime oodata hommikut, kui liiklus vaibunud ja valgus tagasi.
21. august
Silla juures olime kell kuus. Ja oh imet, sillaületuse ajal ei tulnud ühtegi autot-rekat. Enne ja pärast vurasid rekad aga edasi-tagasi. Natuke veel kallakuga teepervel ja jõudsime ometi ohutusse paika. Nüüd sai kõik minna ainult paremaks.
23. august
Sattusime hobusega aedlinna ja teine sai endale aedikuks terve aia. Üsna veider vaatepilt on kuskil majade vahel näha hobust, kuid suksu võtab kõike seda lõdva randmega. [---] Johanna võttis ta nööri otsa ja läks linna vahele jalutama… et leida talle pikemat muru. Kaugelt ei tulnud otsida, juba ületänava naabritel oli isuäratav muru. Hiljem läks maja omanik mööda ja ütles, et maja taga olevat veel paremat. Käisime ka seda pügamas. [---] Öösel on oodata paduvihma. Johanna muretses, et kuidas hobune niimoodi üksi seal õue peal tilgub. Aga kahjuks ei tunneks ta suurt rõõmu ka kutsest tulla tuppa. Jäi siis nii…
24. august
Hobune oli hommikuks aeda teinud hästi palju pabulaid ja need jaotanud võimalikult ühtlaselt üle hoovi. Johanna sai neid sealt kokku korjata ja joosta labidaga edasi-tagasi. Esimene naaber, kellelt küsisime, hobusesõnnikut ei soovinud. Kuid teine ütles, et mõtles ise küsida, kuid ei olnud julgenud. Ta sai siis endale korraliku ämbritäie kuldaväärt väetist.
26. august
Hommik algas juba traditsiooniliselt sellega, et Siim hõikas: "Hobune on jälle lahti!" Ta oli veel poolunes näinud, kuidas hobune end aianöörist läbi forsseeris. Õnneks seekord ta ei jooksnud tuhatnelja minema, vaid leidis parema heinamaa kohe sealt kõrvalt.
(https://www.facebook.com/ratsukaik)