Kiri sõbrale

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Ülo! Mäletad, kuidas ma Sulle ühel ööl Kära Kantsis uhkusega autokooli astumisest rääkisin? Ja Sina? Sina vangutasid etteheitvalt pead ja naersid: “Oi, Signe, Signe, mina pidasin sind ikka hipiks, aga milline tõeline hipi autoga sõidab?” See oli vist aastat kuus tagasi.

Ülo, mul pole senini juhilube. Elu on nagu lill. Mu jalad on mu usaldusväärseimad kaaslased. Mu ema vana jalgratas on mu tiivad.

Neljapäeval oli tarvis sõita Rakverre koroonatestima. Bussiga ju, kuidas muidu? Proovi andmise päevaks enam sümptomeid ei olnud. Tundsin ennast hästi. Suskasin kotti ühekordsed meditsiinilised maskid ning desinfitseerimisvahendi ja olin valmis igasuguse kontakti vältimiseks läbima marsruudi Väike-Maarja – Rakvere kasvõi bussi tagumise istme all.