Aeg saab otsa

Kalev Kallemets. Foto: Madis Veltman

Augusti alguses juhtusime Kundas ühe kohaliku tegusa ettevõtjaga tuumajaama teemal põgusalt mõtteid vahetama. Küsimusele, millist tuumajaama ta oma kodu kõrval näha tahaks, kui lõpuks valik just sinna peaks sattuma, vastas ta selgelt ja viivitamata: “Tehke selline, mis töötab!”

Esimeste tuumaallveelaevade rajaja admiral Hyman Rickover oli ka esimeste tuumaelektrijaamade ristiisa ning ta eristas teineteisest paberreaktoreid ja pärisreaktoreid. Tema vaade oli, et paberreaktorid on lihtsad ehitada ja lahendavad kõik probleemid. Pärisreaktorid on keerulised, nõuavad tohutut inseneritööd ka pisidetailide kallal ja ületavad eelarvet. See vaade on mõnevõrra küüniline, kuid seal on iva ka Eesti jaoks. Me ei saa endale lubada tuumajaama, mis ei tööta või mida pole olemas. Me ei saa endale lubada esimest omatüübilist.

Tuumaenergeetika on nagu iga teine energeetika- või tööstusharu – teadlased teevad uusi avastusi, mille abil püüavad insenerid luua järjest paremaid tehnoloogiaid, ning sektor areneb seetõttu pidevalt. Võrdluseks – kui kakskümmend aastat tagasi toimus lennumasinate ja autode disainimine tuuletunnelites, siis tänapäeval teevad näiteks Space-X ja Tesla seda arvutisimulatsioonide abil.