Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/01/18/918688t1h516e.jpg)
Kollektsionäärina alustasin teises klassis ja mu esimeseks kogumisobjektiks said eestlaste ees- ja perekonnanimed. Nüüdseks olen nendega tegelenud enam kui 65 aastat ja rõõmustan endist viisi alati, kui kuulen või loen nimesid, mis mu tuhandetesse kasvanud registris puuduvad. See hobi jääb minu jaoks alati põnevaks.
Muistsel iseseisvusajal eestlased priinimesid ei kasutanud, piisas eesnimele isanime lisamisest. Kui külas oli samanimelisi mitu, võeti appi vanaisa nimi. Pärast sakslaste ja taanlaste võimu alla minekut hakkas olukord selles osas ajapikku muutuma. Mitmed oma kihelkonnas vasalliks saanud eestlaste vanemad ja nende järeltulijad võtsid perekonnanime ning enamasti kodupaiga järgi. Virumaalt võib näiteks tuua hiljem aadliseisusesse tõstetud Maydellid Maidlast. Väikevasallidest saab nimetada Angerit Angerja külast, Hyrmuset Hirmuselt ja Reineveri Reineverest. Keskaja lõpul tekkis õhkõhuke vabatalunike kiht, kellele anti eriteenete eest liignimed. Neist teatakse kõige enam Muhust Koguva külast pärit Schmuule, kelle järeltulija Juhan Smuul samuti võõrsilt tulnutele teeneid osutas.
Massiline nimepanek tuli siiski alles 19. sajandi algul, mil tsaar vabastas Eesti- ja Liivimaa talupojad pärisorjusest. Mõisnikud suhtusid sellesse ettevõtmisse üsna tõrjuvalt ning mõnel pool isegi põlgusega. Ka eestlastele tundus see harjumatu ning nad ei näidanud üles erilist aktiivsust.
Üks peremees vastas küsimusele, mis nime ta soovib: “Ei tea, eks härrad ole targemad.” Talle pandi nimeks Eitea. Teisal toodi mõisaõuele vanker ja nimed jagati selle osade järgi (Ratas, Rumm jne). Minu isa rääkis, et meie maaarstist esiisa soovis nimeks Aader, põhjendades seda järgmiselt: “Ükskõik, mis nime ma võtan, inimestele jään ikka Aadri Juhaniks.”
On loomulik, et maainimesed võtsid nime eelkõige lähiümbruse taime- ja loomariigist ning maastikust. Siiani on Eestis kõige levinumad perekonnanimed Tamm ja Kask, millele lisandusid igasugused variatsioonid (Leinatamm, Suurkask, Mahlakask). Nimedes on esindatud peaaegu kõik meie metsades kasvavad puud – mänd (Lõuna-Eestis pedak või pettai), kuusk, lepp, saar ning koduaiast õunapuu, ploomipuu ning kirsipuu.
Hiiumaal pani välismaal reisinud mõisnik ühele talupojale uhke nime Palm. Taimkattest saadavat inspiratsiooni kinnitavad ka üldisemad nimed Mets, Põld, Soo, Võsa, Kesa ning Jäätma, millest tuletati suurel arvul variatsioone (Ussisoo, Salumets, Pähklamets ja Mustkesa).
Loomanimedest oli kindlalt esikohal Karu, lindudest Kukk (Kikas). Eesti esimene president kandis nime Päts (karu nimetus rahvasuus), praegu juhib riiki Ilves. Peaaegu kõikjal on nimesid Rebane, Hunt (Unt), Põder, Jänes ja Orav. Koduloomade nimetuse on võtnud omaks õige mitu suguvõsa – Oinas, Lammas, Kits, kuid Siga, Hobust ja Lehma kohtab nimede hulgas haruharva.
Lehelugejaile on võib-olla huvitav teada, et kirjanik August Kitzbergi suguvõsa nimi oli algselt Kits, mille perekond saksapäraselt peenemaks muutus. Inimeste silmaringi laienedes hakati võtma ka võõramaiste loomade nimesid. Enne Teist maailmasõda oli üks meie juhtivaid spordiajakirjanikke Oskar Lõvi (hukkus Venemaal vangilaagris).
1950. aastate algul tõusid Eesti NSVs päris kõrgele ametikohale Erich Elevant ja Adalbert Ahv. Perekonnanimena esineb isegi Kährik, milline loom asustati meie metsadesse alles pärast viimast sõda. Vaid liignimena on säilinud Tarvas, loom hävis meil juba sajandeid tagasi.
Paljud lähtusid perekonnanime valikul oma elukutsest või ametialast. Seda näitab järgnev, peaaegu igas kihelkonnas esinev perekonnanimede loetelu: Sepp, Kingsepp, Puusepp (saksapäraselt Tisler), Rätsep, Kalamees, Mölder ja Müürsepp. Toodud nimede reast nähtub, et vanasti ei nimetatud sepaks ainult raua töötlemisega tegelejaid, vaid “sepp” kuulus üldnimena enamiku töönimetuste hulka.
Oli ka neid, kes olid uhked oma mõisaametitele: Opman, Kubjas, Kilter, Kõrtsmik. Peagi lisandusid nimedena Koolmeister, Kirjutaja, Köster, Meier, 20. sajandil veel Miilits, Brigadir, Komissar(ov) ning haruldase nimena Kopamees. Eraldi tuleb välja tuua Rahasepp, mille puhul tekib küsimus, kas see spetsialist ei tegelenud mitte valeraha tegemisega. Töömehed võtsid nimeks tööriistade (vasar, haamer, vikat, kirves, Saaremaal ka pootshaak) ja sõjamehed relvade (püss, kahur, nool, mõõk) nimetusi.
Sakslaste ja rootslaste eeskujul leidub rohkesti isanimest lähtunud priinimesid – Antson, Jaanson, Mihkelson, Jürisson jt, kus lõpp –son märgib poega. Sellesse rühma kuulub ka nimesid, mida nüüd lastele enam ei panda, näiteks Ritson. 1901. a ilmunud “Tarvastu kiriku mälestuseraamatus” kohtab –son lõpuga nimesid, mis ei saa olla tuletatud isanimest: Mädasson, Tõllasson, Kosesson, Käosson ja Soesson. Nende võtmisel võidi lähtuda talude või nende asupaiga nimest.
20. sajandi algukümnendil hakati Eestis perekonnanimedena kasutama geograafilisi kohanimesid. On esindatud kõik meie linnade nimetused alates Tallinnast, Tartust ja Narvast ning lõpetades Saue, Kärdla, Tõrva ning Elvaga. Väiksemaid asulaid võib üles lugeda kümnete viisi: Seli, Halliste, Karula, Torma jt. Järvedest leidub nimena Peipsi, Saadjärve, Vagula ja Tamula, jõgedest Võhandu, Kasari, ja Emajõe. Hulgaliselt kohtab priinimena välismaiseid kohanimesid: London, Stokholm, Bern, Hamburg, Heidelberg, Nürnberg, Boston, Kaasan ja Turu linn. Paljudel televaatajatel on kindlasti meeles Kanal 2 tantsusaates esinenud Veronika Portsmouth. Leidub ka riikide nimetusi nagu Holland, Soome, Rootsi ja Malta.
Kuna eestlastel on ikka olnud probleeme toidu hankimisega, siis püüti end ilmselt lohutada toiduainete nimetuse võtmisega nimeks (Leib, Sai, Karask, Sepik, Kama, Vorst ning Rasv) Pretensioonikaks tuleb pidada peret, kes võttis priinimeks Sink.
Olen nimedena kirja pannud peaaegu kõik meil kasvatatavad aed- ja puuviljad – Kartul, Peet, Sibul, Porgand, Uba, Till, Petersell ning Kõrvits, samuti Õun, Kirss, Pirn, Ploom.
Eluasemega seonduvad nimed Maja, Trepp, Ait, Küün, Sein, Aken, Pööning ja Kelder, ilmastikuga – Tuul, Torm, Tuisk, Rahe, Lumi, Pilv ja Pikker. Kasutusele on võetud ka nädalapäevade nimetused (Esmaspäev, Kolmapäev ja Reede). Ehitusmaterjalid on inspiratsiooni andnud väga paljudele peredele. Neist on kõige rohkem Liiva, Savi, Kruusa ja Kivi nimesid.
Rohkelt kannab meie rahvas soome nimesid: esiteks see osa eestlastest, kelle ingerlastest vanemad ja vanavanemad asusid sõja ajal Eestisse elama, teiseks need, kes on iseseisvuse taastamise järel abiellunud soomlastega. Lõuna-Eestis leidub perekonnanime lõpul täht s. Nende inimeste esivanemad on elanud Lätis või põlvnevad lätlastest. Oma toanaabrilt instituudis Paul Lettensilt kuulsin, et tema esivanemad olid lätlased, kes asusid Põltsamaa lähedale elama pärast Vene-Liivi sõda, mil sealne kant oli inimtühjaks jäänud. Suguvõsast Kornel räägitakse, et sai nime Napoleoni sõjakäigu ajal vangi langenud prantslaselt, kes enam kodumaale tagasi ei läinud.
Vahelduseks üks lõbus lugu, mille rääkis mulle Tallinnas nimederaamatu autor Edgar Rajandi. Saarlane nimega Ülgekütt asus elama Lätimaale, kus ta nimi muutus Ilgekitseks. Nimelt puudub lätlastel ü-täht. See mees tuli Eestisse tagasi ja taastas oma esialgse perekonnanime.
Omaette perekonnanimede grupi moodustavad küüditatute ja Venemaal vangis olnute nimed, mis sealsed vähese kirjaoskusega ametnikud moonutasid ja mille algvorm mingil põhjusel siiani taastamata. Ikka veel kohtab ajakirjanduses nimesid Pak, Rum, Tam, Sar ja Sep, mis meenutavad rohkem hiinlaste ja korealaste nime. Sellesse gruppi peab arvama ka nimed Tisik, Sursu, Gaab ja Kertsmik. Pigem traagiliselt kui naljakalt mõjub meile nimevorm Kusepuu.
Hea ei ole ka ees- ja perekonnanimede segiajamine, see tekitab asjatut segadust. Mõni näide. 19. sajandi lõpul tegutses Eestis ajakirjanik, kelle nimi oli Mihkel Lembit.
Kõik muusikasõbrad teavad estoonlast Arne Mikku, helilooja Els Aarnet ja estraadilaulja Karl Madist. Perekonnanimedena kasutatakse ka nimesid Rein, Mihkel ja Arvo, ms on paljude eestlaste eesnimedeks.
Eesti Vabariigis kutsuti 1930. aastail eestlasi võõrapäraseid nimesid muutma. Kõige lihtsama viisina soovitati need eesti keelde tõlkida. Mu naisevanemad muutsid oma liignime Einberg Ainumäeks. Lennart Meri õiguskantsleri Truuvälja perekonnanimi oli algselt Treufeld, mida kannab praeguseni tema onupoeg Indrek.
Enne sõda muutsid oma nime eestipäraseks mitu vene rahvusest sportlast, kes treenisid ja võistlesid koos eesti noortega. Suusataja Vassili Krassikov võttis uueks nimeks Vello Kaaristo, kuid jäi nime muutmisega hiljaks ning võistles 1936. a taliolümpial veel Krassikovi nime all. Korvpallur Jevgeni Jevgrafovist sai Eugen Tilling, poksitreener Nikolai Matsovist Nigul Maatsoo ning kergejõustikumehest Oleg Kolguškinist Olev Kaldre. Massiliselt võtsid eesti nimesid Petserimaal elavad setud ja venelased. Võimalust ruttasid kasutama ka neile ebameeldiva nimega pered. Nii muutis turjakas kuulitõukaja Oskar Kirp oma perekonnanime Kirretiks.