Kolm päeva ja 170 kilomeetrit Ida-Virumaal

Kolme päevaga sõitsin jalgrattaga Sondast Narva ja nägin selle aja jooksul vähemalt kolme erinevat Ida-Virumaad. Foto: Aivar Ojaperv

Kui sa pimedas juhtud tulema, siis vaata, et kraavi ei kuku, sest meil käib siin suur tänavaremont, hoolitseb Sillamäe majutusasutuse administraator telefoniühenduse teises otsas. Tagantjärele mõeldes on tema jutt märgiline: on viimane aeg külastada Ida-Virumaad, kui tahad veel näha räämas urkaid ja nõukogude aja jäänukeid, sest tubli turismiarendajana silma paistev maakond muutub vaat et iga päevaga.

Kuna koroonapiirangud tõmbasid uhketele puhkuseplaanidele juba eos kriipsu peale, otsustasin tänavu septembris külastada naabreid Ida-Virumaal ja seal ringi tuuseldada nii-öelda kilekotituristina, et oma silmaga üle vaadata maakonna paljukiidetud mitmekesisus ja turismipotentsiaal. Täiesti teadlikult ei kasutanud ma reisi planeerimisel võõraid nõuandeid ega isegi mitte kodust ettevalmistust.

Võtsin oma ratta, näpuotsaga vahetusriideid, telefoni ja Regio kaardi ning hakkasin lihtsalt minema. Teadmata sedagi, kuhu õhtuks maandun ja kust katusealuse leian – varuvariandina oli alati võimalik end viimasele Narva–Tallinna rongile tüürida või mõni tuttav autoga appi kutsuda. Kolme päevaga kulgesin ratturikiirusel läbi 170 kilomeetrit, kulutasin kahele ööbimisele kokku 28 eurot ja seigelnuks veel neljandagi päeva (öömaja 10 euro eest oli täiesti saadaval), kui see tobe septembrikuine torm ja sadu poleks kaela tulnud.