/nginx/o/2018/10/22/11517595t1hc911.jpg)
/nginx/o/2020/10/01/13383479t1h2d69.jpg)
Kui sa pimedas juhtud tulema, siis vaata, et kraavi ei kuku, sest meil käib siin suur tänavaremont, hoolitseb Sillamäe majutusasutuse administraator telefoniühenduse teises otsas. Tagantjärele mõeldes on tema jutt märgiline: on viimane aeg külastada Ida-Virumaad, kui tahad veel näha räämas urkaid ja nõukogude aja jäänukeid, sest tubli turismiarendajana silma paistev maakond muutub vaat et iga päevaga.
Kuna koroonapiirangud tõmbasid uhketele puhkuseplaanidele juba eos kriipsu peale, otsustasin tänavu septembris külastada naabreid Ida-Virumaal ja seal ringi tuuseldada nii-öelda kilekotituristina, et oma silmaga üle vaadata maakonna paljukiidetud mitmekesisus ja turismipotentsiaal. Täiesti teadlikult ei kasutanud ma reisi planeerimisel võõraid nõuandeid ega isegi mitte kodust ettevalmistust.
Võtsin oma ratta, näpuotsaga vahetusriideid, telefoni ja Regio kaardi ning hakkasin lihtsalt minema. Teadmata sedagi, kuhu õhtuks maandun ja kust katusealuse leian – varuvariandina oli alati võimalik end viimasele Narva–Tallinna rongile tüürida või mõni tuttav autoga appi kutsuda. Kolme päevaga kulgesin ratturikiirusel läbi 170 kilomeetrit, kulutasin kahele ööbimisele kokku 28 eurot ja seigelnuks veel neljandagi päeva (öömaja 10 euro eest oli täiesti saadaval), kui see tobe septembrikuine torm ja sadu poleks kaela tulnud.
Panen alljärgnevalt kirja küll teekonnale jäänud vabaajakeskused ja vaatamisväärsused, kuid ei tutvusta nende sisu – las see jääda turundajate-arendajate ülesandeks. Odavate, kuid igati mõnusateks osutunud ööbimispaikade kohta ütlen vaid seda, et ärge langege booking.com-i lõksu, vaid kasutage oma pead ja leidlikkust. Vihje: omavalitsuste kodulehed internetis ja telefonikõned teenusepakkujatele. Rahakott igatahes rõõmustas – ma olen Tallinnas ööbinud 120 euro eest (õnneks maksti kinni), kuid toonane voodi ja tuba polnud mitte grammivõrdki etem, kui seekordne 10-eurone öö Sillamäel.
Retk algas Sondast, kuhu minu ja jalgratta viis Elroni rong. Hea, et kaugemale ei pidanud sõitma – mulle on see rongireiside plahvatuslik populaarsuse tõus seniajani arusaamatu fenomen. "Porgand" läheb sinna ning tuleb tagasi neli korda päevas, ja ikka ei tahtnud ma keskpäevasele reisile hästi peale mahtuda.
Sondast Kiviõlisse ja sealt edasi Maidlasse viib korralik kergliiklustee. Vaikselt kulgedes on aega imetleda Kiviõli vana tuhamäge, väidetavalt Baltimaade kõrgeimat tehismäge, mille põhjaküljel on end sisse seadnud Kiviõli seikluskeskus.
Aga kuna mind huvitab rohkem nii-öelda urbanturism – linnad, teed, rajatised, inimkätega tehtud ilu ja lollused –, siis keerasin kergtee lõpus mitte vasakule seiklusparki, vaid paremale Kiviõli linna vahele. Kui pileteid müüdaks, siis saaks seal täie raha eest! Mahajäetud või räämas paneelmaju on muidugi terve Ida-Virumaa täis, aga ilmselt mitte kusagil mujal pole nad nii hästi ja linna keskel eksponeeritud kui Kiviõlis. Nagu sissejuhatuses mainitud – viimane aeg on nad üle vaadata, sest varsti ilmselt enam ei saa. Ka Kiviõlis on asunud juba tegutsema head käed, mitmel pool on näha heakorrastatud maju-tänavaid.
/nginx/o/2020/10/01/13383427t1hed51.jpg)
Teiselt poolt raudteed viib kergliiklustee Maidlasse, mille keskuseks on mõisakool. Parkimisplatsilt leiab peatuja Ida-Virumaa turismikaardi ja suunaviida Kohtla-Nõmmel asuvasse kaevandusmuuseumisse. Viit väidab, et sinna on 23 kilomeetrit, kuigi Regio kaart ja sisetunne arvavad teisiti. Hiljem selgub, et õigesti teevad – teekond osutubki kümmekond kilomeetrit lühemaks.
/nginx/o/2020/10/01/13383428t1h0bb6.jpg)
Asjal võib olla seletus. Nimelt ei pääsenud kuus-seitse aastat tagasi – vähemalt tavaline seikleja – Maidlast mitte otse Kohtla-Nõmmele, vaid pidi paraja ringi tegema. Keegi oli otseteele tehismaastiku ette ehitanud – Aidu põlevkivikarjääri ja Aidu-Liiva raudteejaama ning laadimispunkti. Praeguseks pole kahest viimasest ei kivi ega rööbast järel, küll aga on alles eikuskilt eikuhugi suunduvad betoonist autoteed.
/nginx/o/2020/10/01/13383429t1h9311.jpg)
Seepärast huvitas mind see otsetee eriti, sest ei minu jalg ega jalgratas polnud sinna kanti varem sattunud. Kogetu kokkuvõtte: kõhe ja äge! Kilomeetrite viisi inimkätega rajatud tehismaastikku (korda tehtud ja korda tegemata mahajäetud karjäärid), mitte ühtegi majapidamist ega inimhinge ja tohutu vaikus. Kusagilt eemalt paistsid Sõnajalgade skandaalsed tuulikud ning varasem teadmine oskas lisada, et nende läheduses peaks asuma Aidu veepark.
Tee ise on asfaldi all, aga kummalisi löökauke täis. (On need ehk mingid maapinna vajumised või kaevandamisest tekkinud nihked?) Muide, raja alguses leidub hoiatav liiklusmärk, et tegemist on erateega ja sõitmine sellel toimub omal vastutusel.
/nginx/o/2020/10/01/13383430t1h5bdd.jpg)
Hoolimata vastutuskoorma suurenemisest liigun avariideta edasi, kuni paistma hakkab kummaline rajatis, mis läheb poolpõiki üle tee. Kui selle sees voolaks vesi, kannaks see ilmselt nime akvedukt, aga seal ei ole vett, seal on hoopis põlevkivi. Ligemale poolesaja kilomeetri pikkune suure toru moodi transportöör, mis sõidutab pruuni kivi Ojamaa kaevandusest Kohtla-Järvele Viru Keemia Grupile kuuluvasse tehasesse.
/nginx/o/2020/10/01/13383431t1had7b.jpg)
Kohtla-Nõmme lähistel kaevandusmuuseumis saab kinnitust tõsiasi, et turiste oodatakse seal kandis tõepoolest. Ja osatakse nendega ka ringi käia. Atraktsioonidest ja eksponaatidest siinkohal ei räägi, küll aga infovoldikutest, kutsuvatest reklaamplakatitest ja suulistest selgitustest maakonna teiste vaatamisväärsuste kohta. Ole ainult mees ja küsi – ning sulle antakse. Kamaluga! Miks meie maakonna turistilõksud sellist koostööd ei tee? (Vaata ka eraldi lugu Ida-Viru turismiklastrist – A. O.)
Pisike Kohtla-Nõmme alevik ei asukski nagu Ida-Virumaal. Rohelusse uppuvad aiad, vaikus, rahu. Aleviku südames pilt siiski muutub: ilmselgelt 1950-ndatel ehitatud kolossid, mis õnneks on korras ja kasutuses. Silma jääb veel bussipeatuste rohkus – neid on peatänava ääres iga saja meetri järel –, aga neil seal Ida-Virus on sõit maakonnabussides tasuta ka, ju siis leidub igale postile oma reisija või mitu.
Kohtla-Nõmmel on muide kaks raudteerajatist. Üks on reisijatele mõeldud platvorm alevikule lähemal ja teine Kohtla-Järvele suunduvaid haruteid teenindav kaubajaam alevikust eemal. Reisiplatvorm rajati alles hiljuti (varem pidi rongile saamiseks vantsima pika maa kaubajaama) ja selle avamisel 2014. aasta detsembris juhtus kurbnaljakas lugu. Nimelt mobiliseeris kohalik rahvas pasunakoori ja puhus õhupallid kenasti õhku täis, et esimest saabuvat "porgandit" väärikalt tervitada, kuid vedurijuhti oli unustatud uue peatuse avamisest informeerida ja rong põrutas piduliku peatumise asemel platvormist täie vungiga mööda. Visad ja toredad Kohtla-Nõmme inimesed ehitasid seepeale jaama juurde viiva kergliiklustee, mis avati eelmise aasta lõpus, ja mul oli au sedagi teejuppi oma jalgrattale tutvustada.
Ma jõudsin põgusalt üle vaadata ehk kolmandiku Ida-Virumaast. Aga nähtu põhjal julgen kinnitada, et sinna tasub tõesti minna, sest piirkond on kontraste täis ja seal on, mida uudistada.
Kui keegi ütleb, et Kohtla-Järvel pole midagi vaadata, siis pärast oma retke vaidlen ma talle vastu. Minge vaadake näiteks Viru Keemia Grupi peatehast tuhamäe taustal ja tahtmatult hakkab mõte liikuma, mida see inimeseloom küll teha suudab. Põue poeb aukartus.
Kohtla-Järvel on kõik pompöösne ja kontraste täis. Ja ilusad ning inetud asjad asuvad imelikes kohtades. Väga suur linnapark oma veesilma ning jalutusradadega on igati muhe ning kodune. Oleks veel rohkem, kui keset seda toredust poleks lagunenud ja grafitit täis paviljoni.
/nginx/o/2020/10/01/13383433t1h7a65.jpg)
Järve ja Käva linnaosas kohtan eestlaslikke eramuid, kuid keegi on nende vahele püstitanud stalinistlikud töölismajad, mis on katki või väga katki.
Kusagil linna servas satun sõitma hubasel puiesteel, mis algab plekkgaraažide tagant ja lõpeb porilombiga. Teisel pool linna veeren aga ootamatult kergliiklusteede võrgustikule, mis teeb silmad ette isegi Rakvere omadele. Vaat selline linn!
Kui olen elusalt ja tervelt üle Tallinna–Narva maantee saanud – tiheda liikluse tõttu kulus selleks veerandtund – satun täiesti teise maailma. Mõne kilomeetri kaugusel ootavad looduskaunis pankrannik, Saka ja Ontika mõis, Valaste juga, Toila
/nginx/o/2020/10/01/13383435t1he9bb.jpg)
Valaste on sügise lähenemise tõttu juba inimtühi, kuid hamburgerikohvik on veel lahti. Toila on täis spaasaksu ja autosid, kuid mind huvitab rohkem president Pätsi kunagise residentsi asukoht ja seda ümbritsev park.
/nginx/o/2020/10/01/13383434t1h25a2.jpg)
Ja siis saan ma selle retke jooksul ainsat korda tõsiselt pahaseks. Kurat, kui te panete üles arvukad tahvlid koos piirkonna kaartidega, siis vaevuge ka märkima, et kõige pikem matkarada pole kõige kaugemas punktis läbitav. Kihutan Toila sadama juurest heas usus Pühajõe silla poole, ja hea, et pidurid on rattal veel alles – silda lihtsalt pole! Tõsi, hoiatavad märgid ja tõkked on olemas, aga miks pole nende kohta vihjeid matkatee teistes otstes? Ma oleks teist kaudu läinud.
Kättemaksuks jätan Toila lossi pargi külastamata, ma olen tegelikult seal varem käinud ka, ja siirdun Voka poole. Lehvitan täiesti ootamatusse kohta põllu äärde pargitud väikelennukile, mis hilisema tarkuse põhjal osutub koolipapa Hendrik Aguri omaks, kes käib sellega Karksi-Nuiast Kohtla-Järvele tööle.
/nginx/o/2020/10/01/13383436t1ha21d.jpg)
Voka küla servast leian veel ühe ilmutise – väga vana rajakattega looduslikus amfiteatris asuva staadioni. Jälle kontrastid – viimati joosti-hüpati sellel ilmselt siis, kui loomad veel rääkisid. Aga jalgpalliväravad on värskete võrkudega ja postid värvitud, muru kenasti pügatud nagu ka staadioni ümbruses. See on väga hea koht pingil istumiseks, neid on seal mitu. Sobran mälusopis, et kas Voka oli Eesti NSV ajal Kohtla-Järve Keemiku või hoopis Sirgala karjääri jalgpallisatsi kodustaadioniks, ning lõpuks jätan hinge rahule – mis seal vahet!
Tegelikult huvitab mind palju rohkem Voka–Sillamäe tee ja selle ääres asuv Päite pankrannik. Ning küsimus, kas Sillamäe sadamani jõudes sellest jalgrattaga ikka mööda pääseb või on tegemist täieliku tupikuga, millele viitavad autoliiklusele mõeldud liiklusmärgid.
/nginx/o/2020/10/01/13383437t1hc201.jpg)
Asfaldi vahetab välja kruuskate. See on osa põhjarannikust, kuhu turisti jalg satub harva. Aga vaated on lummavad. Päite pankrannik on üks kõrgemaid ja ilusamaid Eestis ning erinevalt muudest kantidest ei piira seal vaadet merele mets ega võsa. Urbanturisti südame teeb soojaks ka taamal paistev Sillamäe sadam.
/nginx/o/2020/10/01/13383438t1h86ab.jpg)
Ma ei pea tuldud teed tagasi minema. Sadam on piiratud küll kõrge võrkaiaga, kuid selle kõrval suundub kitserada lõunasse, tagasi Tallinna–Narva maanteele. Linnaautoga ei soovita sinna seiklema minna, keerake parem ringi ja minge Vokale tagasi.
Sillamäe on ehitatud peamiselt 1950-ndatel ja stalinistlikku arhitektuuri kohtab seal kõikjal. Eriti muljet avaldav on muidugi treppidest ja bulvarist koosnev rajatis, mis ulatub kesklinnast mere äärde. Nagu mainitud, käib linnas kõva tänavaehitus, ja eks näis, kuidas stalinistlikud tornikeste-ornamentidega kaunistatud majad ning punased kõnniteekivid tulevikus harmoneeruvad.
Sillamäelt Narva-Jõesuusse sõites teen sissepõike Sinimägedele ja suure maantee vältimiseks kulgen Utria kandi kruusateedel. Korraks eksin ära ka, aga see käib asja juurde.
/nginx/o/2020/10/01/13383439t1hc5ed.jpg)
Narva-Jõesuust ja Narvast pole põhjust pikalt kirjutada, neid tuntakse niigi. Narva-Jõesuu on minu jaoks pettumus – eeskätt ülereguleerituse tõttu (siia pargi ja siia ära pargi, siin on eraterritoorium ja sinna minna ei tohi). Liiga palju meenutab turistilõksu ja ootamatult palju on peatänava ning mere vahel hooldamata võsa.
Narvas olen varem käinud ja üht-teist seal näinud, seepärast on põhieesmärk leida üles üks kesklinnas asuv hubane restoran, mida tean samuti varasemast. Luban endale seal vägeva prae ja paar kannu kohalikku õlut, mida toodetakse sealsamas seina taga. Nagu eelmisel korral, suhtleb ettekandja minuga püüdlikult eesti keeles, mis sellest, et konarlikus.
Kuna ilmateade kuulutab kurja, otsustan nina kodu poole keerata. Tuletan jalgrattale meelde käskluse "Kõrval!" (kui jood, ära sõida) ja jalutame raudteejaama. Seal ootav Elroni rong läheb katki – vedurijuht ütleb, et esimest korda kuue aasta jooksul –, mulle makstakse piletiraha tagasi ja pakutakse kohta asendusbussis, kuhu mu ratas aga ei mahu. Ootan ära järgmise rongi, katkise koosseisu vedurijuht ja klienditeenindaja aina vabandavad ning aitavad aega veeta, tehes mulle ekskursiooni vedurikabiini.
Tuletan jalgrattale meelde käskluse "Kõrval!" (kui jood, ära sõida) ja jalutame raudteejaama. Seal ootav Elroni rong läheb katki.
Ma jõudsin põgusalt üle vaadata ehk kolmandiku Ida-Virumaast. Aga nähtu põhjal julgen kinnitada, et sinna tasub tõesti minna, sest piirkond on kontraste täis ja seal on, mida uudistada.
Seikle puhates. Puhka seigeldes
Pealkirjaks pandu on Ida-Viru ettevõtluskeskuse juurde moodustatud turismiklastri ja sealtkaudu kogu Ida-Virumaa turismi tunnuslause. Klastril on 50 partnerit, sealhulgas kõik Ida-Viru omavalitsused. Klastri eesmärk on tutvustada Ida-Virumaad kui avastamisväärset ja mitmekülgseid võimalusi pakkuvat turismisihtkohta. Klastril on väga korralik interneti koduleht, kus leidub infot nii põnevate paikade, ööbimisvõimaluste kui ka muu kohta.
Eesti kaevandusmuuseumi direktoril Etti Kagarovil jagus klastri kohta vaid kiidusõnu. "Klastri vajadus ja tugevus ilmnesid ka koroonakriisi ajal, kui juunis oli meil tavapärase 3600 külastaja asemel 950 külastust," rääkis ta. "Klastri juhtkond julgustas meid pead mitte norgu laskma ja pakkus reaalset abi. Nad korraldasid kokkusaamisi, kus jagati näiteks infot võimalikest abimeetmetest, aitasid neid koostada jne. Nad korraldasid koolitusi ja keeleõpet giididele. Klastrisse kuulumine lisab turvatunnet."
Klastrisse kuuluvad turismiettevõtted teevad koostööd, mitte ei kisu igaüks tekki enda peale. "Meil on ühised voldikud, kõigis klastrisse kuuluvates ettevõtetes on need saadavad. Külastades üht asutust, saad sealt sooduskupongi teise turismiasutuse külastamiseks. Märksõna on koostöö, mis reaalselt toimib ja on kasulik kõigile," rääkis Etti Kagarov.