Kolumn: üheväärne kaitse kõigile

Jüri Kaarel Runnel. Foto: Erakogu

Vahetevahel tekib mul tõsine äng selle pärast, mis toimub LGBT+ kogukonda puudutavate küsimuste ümber. On väga väiklane käik algatada rahvahääletus heteroabieludele põhiseadusliku kaitse andmiseks, eriti veel viisil, millega üritatakse vältida seda vastutust, mis rahvahääletuse korraldamisel riigikogule langeb. Oleme laskunud semantilisse vaidlusesse selle üle, kas rahvaküsitlusega, mille lõppeesmärk on ühel või teisel kujul viia sisse muudatus põhiseadusesse, peaksid kaasnema seaduses kehtestatud tagajärjed.

Kui EKRE fraktsiooni poliitikutele meeldib väita, et kõik teised soovivad rahvalt ära võtta võimalust oma võimu kasutada, siis teevad seda tegelikult ka nemad, sest nad tahavad rahvahääletust kasutada meetodina survestamaks riigikogulasi põhiseadust muutma, mitte selleks, et anda rahvale võim põhiseadust muuta. Meedias nende väljaöeldu kohaselt jääks viimane sõna küsimuses siiski ju riigikogule, mitte rahvale.

Ka seltsimees sallivuslane minus näeb sellise küsimuse rahvahääletusele panemises mitut probleemi. Esiteks on väga raske aru saada, miks vajab mehe ja naise abielu põhiseaduslikku kaitset. Kui perekonnaseadust muudetakse ja lubatakse kahel samast soost isikul abielluda, kas niinimetatud traditsiooniline peremudel kaotaks sellest midagi? Mis neilt ära võetaks? Nad kaotaksid oma privilegeeritud staatuse. Ja see on konservatiivide üks suuremaid hirmusid – kaotada ühiskonna ülesehituse tagatud privileegid. Ühiskond sellisena, nagu ta on, kus lokkab ebavõrdsus ja diskrimineerimine, on neile kasulik, seega tuleb seda ka nii hoida.