Mõelgem, kuidas maapiirkondi arendada

Kuigi maaelanikkond ei ole viimase kümne aastaga kahanenud nii palju, kui üldiselt arvatakse, tuleb maaelu säilitamiseks arendada ettevõtlust ja luua uusi töökohti. Foto: Arvet Mägi

Maaelu arengu aruande järgi kuulub enamik Lääne-Virumaa valdu surve all olevate hulka, traditsiooniliste maaliste tegevuste roll on oluline, aga sellega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase ning probleeme on ettevõtluse arenguga.

Hiljuti jõudis avalikkuse ette Eesti maaelu arengu aruanne, mis selgitab maaelus aset leidnud muutusi ning pakub välja võimalikke ja vajalikke tegevussuundi tulevikupoliitikaks.
Aruanne annab ülevaate maaelu arengust valdade tasandil ning selle mõõtmise tulemustest maaelu arengu indeksi alusel. Analüüsitakse linnaliste keskuste tähtsust Eesti maapiirkondadele õppimise ja töötamise kontekstis, käsitletakse põllumajanduse arengut viimase 20 aasta vältel.
“Oluline saavutus on Eesti valdade jagamine nende tegevuse alusel kuude kategooriasse, millest kaks on linnalised ja neli maalised. Samuti hindasime valdade arengut maaelu arengu indeksi alusel. Aruande eesmärk ei olnud koostada pingerida, vaid vaadata regionaalseid arenguvõimalusi lähtuvalt konkreetsete piirkondade eripärast,” on öelnud Eesti maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värnik.

Paljud Lääne-Virumaa vallad tõusevad esile kui maalisuse tähenduses tugevad. Maalisuse säilimisele aitavad kaasa nii seotus linnalise keskusega kui ka põllumaa suur osatähtsus ning suhteliselt kõrgem sissetulekute tase võrreldes teiste maaliste valdadega.
Lääne-Virumaal on paigutatud tugevate maaliste valdade hulka (kokku 34) Haljala, Kadrina, Rakvere, Sõmeru, Tamsalu, Vinni ja Väike-Maarja vald.

Rakvere vallavanem Aivar Aruja tõdes, et nii põllumajadusettevõtteid kui talunikke tegutseb Rakvere vallas tõesti ning maakasutus on hea, selle seisukohaga aruandes saab nõustuda küll. “Meil on olnud rahulikud arengud, ei ole võtnud üle jõu käivaid ülesandeid,” sõnas ta, tuues näiteks, et valla jaoks on tähtis säilitada Lasilas põhikool. Rakvere valla puhul tuleb kindlasti arvestada ka sellega, et see on linnaäärne vald. “Infrastruktuuri olemasolu ja arendamine on vajalik,” lausus Aivar Aruja. Samas tunnistas ta, et ei ole jõudnud aruandega põhjalikult tutvuda ning ka uuringuid on viimasel ajal tehtud palju ja nende tulemused on erinevad.

Valdade praegust olukorda analüüsides võeti aluseks väga palju andmeid, alustades asukohast, rahvastikust, ettevõtlusest ja maakasutusest ning lõpetades keskmise palga ja selle muutumisega 2003. aastast alates. Saadud tulemuste järgi jagati need nelja suurde gruppi.
Keskmisel arengutasemel olevates valdades (Lääne-Virumaal Sõmeru ja Tapa vald) on maakasutus üsna vähene, aga ettevõtluse tase suhteliselt kõrge ning elanike potentsiaal hea.
Enamik Lääne-Virumaal asuvaid valdu (välja arvatud Sõmeru, Tapa ja Vihula vald) on paigutatud surve all olevate valdade gruppi. Need vallad saavutasid paiknemise, rahvastiku ja heaolu arvestades keskmise tulemuse ning eristuvad kõrge maakasutuse ja madala ettevõtluse osaindeksi poolest. Surve all olevates valdades on traditsiooniliste maaliste tegevuste roll küll oluline, aga sellega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase. Need vallad on pigem põllumajanduslikud, kus probleeme on ettevõtluse arengu ja mitmekesistamisega.

Rakke vallavanem Andrus Blok ütles, et Rakke vallas on inimeste sissetulekud üsna väikesed ning kõrgepalgalisi praktiliselt ei ole, sest kui vaadata tulumaksu laekumist kas või Lääne-Virumaal, siis Rakke vald on kuskil viimaste hulgas. Vallavanem leidis, et riigi poliitika peaks olema selline, et ettevõtjad tahaksid maapiirkondadesse tulla, mitte ei koonduks üksnes Tallinna ja selle ümbrusesse. “Võiks ju pakkuda maksusoodustusi,” tõi Blok näiteks.
Vallajuhi hinnangul on Rakke vald turvaline ning maaelus peitub oma võlu. Vallas on odavad kommunaalmaksed, samuti tasuta toit alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni. Tähtis on ka infrastruktuur – poed, bussi- ja rongiliiklus, koolid ja nii edasi – ehk tähtsamad teenused on Rakke vallas inimeste jaoks kättesaadavad.
Haljala vallavanema Leo Aadeli arvates peaks selleks, et maaelu arengu aruandes välja toodu kohta midagi öelda, tutvuma põhjalikult dokumendi ning saadud tulemuste metoodikaga.
Küll aga nõustus ta, et kindlasti on oluline elukeskkond, millesse saab ka vald panustada ning aidata lisaväärtust luua. “Tähtis on lasteaia ja kooli olemasolu,” nimetas ta.
Leo Aadel tõi välja, et Haljala vald asub soodsas kohas selles mõttes, et suhteliselt lähedale jäävad nii maakonnakeskus Rakvere, pealinn Tallinn kui meri.

Vihula vald kuulub maaelu arengu aruande järgi suhtelise mahajäämusega valdade hulka, kus on kõige madalamad tulemused paiknemise, rahvastiku ja heaolu arvestuses ning suhteliselt madalad ettevõtluse areng ja maakasutus. Aruande hinnangul on tegemist valdadega, kus maaelu areng on riski all ja suhteline mahajäämus muutunud kriitiliseks.
“Neil valdadel puuduvad nii asukohaeelis kui ka demograafiline eelis,” on kirjas aruandes.
Neljandasse gruppi kuuluvate linnaliste valdade (Tallinna lähiümbruse vallad ning Ülenurme ja Jõhvi vald) puhul on küsitav, kas neid edaspidi saabki maaelu kontekstis käsitleda.
Maaelu arengukava aruanne keskendub valdadele ja väikelinnadele elanike arvuga kuni 4000.
Aruande koostajad on Eesti maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut ning OÜ Geomeedia.

Probleem: töökohtade loomine

Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor professor Rando Värnik rääkis eelmisel nädalal riigikogu ees aruannet tutvustades, et rahva arvu kahanemine ja vananemine on Eestile jätkuvalt üks kriitilisemaid probleeme. “Lisaks on rahvastiku ebaühtlane regionaalne paiknemine süvendanud maapiirkondades majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme,” ütles Värnik.
Aruande kohaselt tuleb aga suurim väljakutse sellest, et kui 1990. aastal töötas veel 56 protsenti ehk üle poole maaelanikest traditsioonilistel aladel (põllumajandus, metsandus või kalapüük), siis 2010. aastal vaid 12 protsenti. Seega kaks aastakümmet tagasi oli iga teine inimene maal põllu-, metsa- või kalamees, kuid nüüd vaid heal juhul iga kümnes. Järelikult üheksa inimest kümnest on pidanud leidma maal elades mingi teise tegevusala.
“Eesti maaelu kõige suurem probleem on töökohad. Mitte apteegid ega postkontorid, isegi mitte ühistransport ega kooliharidus maal, vaid töökohad, töökohad ja veel kord töökohad,” rõhutas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Rando Värniku hinnangul on just majanduslike töövõimaluste ja sotsiaalsete teenuste vähesus põhjustanud elanike lahkumist.
“Ettevõtluse areng ja ekspordivõimaluste loomine on asjad, millega tuleb tegeleda,” rõhutas ta.
Suured kõikumised palgas ja võimaluses saada sissetulekut põhjustavad inimeste liikumise suuremate keskuste poole, mistõttu tuleb palgaerinevuste lahendamiseks  soodustada ettevõtete loomist maapiirkondadesse, nii et sellega ei kaasneks Värniku sõnul traditsiooniliste maaliste tegevuste hääbumist ja keskkonnariske.
Eestis tervikuna tuleks maaelus tagada olukord, kus piirkond oleks atraktiivne nii elukeskkonna kui tööpaigana.
“Eri piirkondadel on eri arengueeldused ning üldine eesmärk on maalise eluviisi jätkumine ja inimeste elukeskustesse koondumise pidurdamine,” leidis Värnik.
Riigikogu ees esinedes sõnas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, et üheks maaelupoliitika arendamise jõuliseks sammuks oleks kindlasti ka avalike teenuste standardi kehtestamine.
“See eeldab määratlemist, mis on avalikud teenused ja millistel tingimustel need peaksid kodanikele kättesaadavad olema, sõltumata inimese elukohast,” ütles Seeder.

Maaelanikkonna osakaal ei ole aastate jooksul vähenenud

Maaelanike osakaal ei ole viimase kümne aastaga vähenenud, vaid isegi pisut tõusnud, väidab hiljuti valminud maaelu arengu aruanne.
Kui 2000. aastal oli maa-asulate rahvastiku osakaal Eestis 30,8 protsenti, siis 2010. aastal moodustas see 32,1 protsenti. Kusjuures juba 1970. aastatest alates on maarahvastiku osatähtsus olnud suhteliselt stabiilselt 30 protsendi ringis. 2010. aasta alguses oli maa-asulate rahvaarv 424 792, linnalistes asulates oli elanikke 898 531. Võrreldes 2000. aastaga, oli linnaliste asulate rahvaarv vähenenud kümne aasta jooksul 5,3%, maalistes asulates oli rahvaarv tõusnud selle ajaga 0,4%. Rahvastiku vähenemine on tõsine väljakutse suurele osale Eestist, sest enam kui pooltes valdades on elanike arv kümne aasta jooksul vähenenud üle kümne protsendi.
Maaelu aruande koostajad tõdevad, et terminid “maapiirkond”, “maa­inimene” ja “maaelu” muutuvad tänapäeval aina hägusemaks. Linliku elulaadi tungimine maale muudab piiri tõmbamise üha keerulisemaks.
“Tänapäeva Eesti vallad on erinäolise rahvastikuga. Siin on nii paarisaja elanikuga või veel väiksema elanike arvuga väikevallad, kus tööandjaks on vald ja kus elavad valdavalt pensionärid, kui ka Tallinna ümbruse vallad, mille rahvaarv kiire kasvu tulemusena ületab juba mitme Eesti väiksema linna oma. Sellest tulenevalt on valdadel ka erinevad probleemid ja vajadused,” on kirjas maaelu arengu aruandes.
Aruande kohaselt elas 2010. aastal pool maarahvastikust neljas maakonnas: Harjumaal, Lääne-Virumaal, Tartumaal ning Pärnumaal.
Nende nelja maakonna valdade rahvastik moodustas kogu Eesti rahvastikust 18,2%.
Kui võrrelda maakondade rahvastiku jaotust 2010. aastal asulatüübi järgi, siis linnalistes asulates (linn, vallasisene linn, alev) elavate inimeste osakaal ületas poole maakonna rahvastikust vaid viies maakonnas. See oli suurim Ida-Virumaal, kus kogu maakonna rahvastikust 87,7% elab linnalistes asulates, ning Harjumaal, kus linnalistes asulates elab 79,9%, neist enamik Tallinnas. Kõige väiksem on linnaliste asulate rahvastiku osakaal maakonna rahvastikus Põlvamaal, kus Põlva linna ja Räpina vallasisese linna rahvastik moodustab kokku 29,8% maakonna rahvastikust.
Lääne-Virumaa on selle jaotuse järgi maakondade hulgas täpselt keskel: linnalistes asulates elas 46,3 ja maalistes (küla, alevik) 53,7 protsenti elanikkonnast.