Enne kui minust sai õpetaja ...

Reet Bobõlski. Foto: Erakogu

Enne kui minust sai õpetaja, ei kujutanud ma ette, et iga päev, iga tund võib olla täiesti isemoodi. Arvasin, et kui ise saan kätte diplomi ja esimeste õpetajaaastate tuleristsed, on ülejäänud tööaastad puha lust ja lillepidu.

Viskasin ammu kulunud nalja, et saan juba ise asjadest aru, kuidas need lapsed ikka veel ei saa, ja kinnitasin endale, et järgmisel korral on juba sama asja õpetada väga lihtne, mingit ettevalmistust tunniks ei ole enam praktiliselt vajagi. Sedasama kinnitasin endale palju aastaid, kui järjest tuli juurde uusi viise, kuidas üht või teist asja õpetada, kui õpilaskond kaasava hariduse tingimustes üha kirevamaks muutus, kui ise avastasin ikka ja jälle, et mingi meetod enam üldse ei tööta või lihtsalt mõne klassiga ei tööta, kuni taipasin, et ükski aine ei saa ühelegi õpetajale iialgi päris lõpuni selgeks.

Sain aru ka sellest, et sama teemat samal aastal, isegi samal päeval, ei ole kahes klassikollektiivis võimalik päris ühtmoodi, ühes tempos, ühtede võtetega õpetada.