Kolumn: koroonaaja ristisõda

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Eelmise aasta jõuluõhtul istusin koos ühe noore Saksa paariga ühes Stephanakerdi kodumajutuskohas küdeva kamina ees. Mägi-Karabahh, ametlikult Artsahhi vabariik, tundus siis olevat kõige rahulikum ja idüllilisem paik maailmas – Euroopa eelpost Lähis-Idas, viietunnise taksosõidu kaugusel Jerevanist.

Talveööd käänulistel mägiteedel pakkusid elamusi sellest hoolimata, et enamik looduse ilust jäi nägemata. Karabahhi mäed on metsased, Armeenias aga lagedad, kohati lausa kuumaastiku moodi. Sõitsime mööda uut Vardenisi–Martakerdi maanteed, mis oli valminud välisarmeenlaste annetuste toel. Taksojuht oli uhke: “Meie teed armastavad kohalikke!” Võõras sõidaks kindlasti teelt välja – mitte kraavi, vaid kuristikku.

Pilkases pimeduses särasid mitme hüdroelektrijaama tuled. Tänu uutele veejõujaamadele on Karabahh energeetiliselt sõltumatu, pealegi on sealne elekter sada protsenti roheline. Vene gaasitorud ulatuvad küll Jerevani, aga mitte mägede taha. Sjunik (Kagu-Armeenia) ja Artsahh saavad maagaasi Iraanist.