Klaverimäng. Kuulsin seda enne, kui nägin mängijat. Libistasin end rahvamaja väikese saali uksest sisse. Klaveril musitseeris ennastunustavalt üks mees. Kui kergelt! Mäletan seda. Kuigi aastaid on kümneid mööda voolanud. Tollal tundus, et ta oli vana. Halli habeme pärast. Enn Varinurm. Kultuurimaja vaim. Mu meelest teda nimetati nii. Või tegime seda meie, näiteringi noored.
See oli 30 aastat tagasi.