Juhtkiri: prügistajad häbiposti

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Prügiga lagastamine on stepirahvaste komme, mis paraku hakkas ka eestlastele nõukogude ajal külge. Stepis oli asi lihtne: panid jurta püsti, lagastasid ümbruse ära – ja kolisid uude paika. Jälle ilus ja kena ümberringi. Ja kui üdini aus olla, siis ega tollel nõukogude ajal polnudki (suuremat) prügi eriti kuhugi viia ning seda korjati ja ladestati keldrites-kuurides-garaažides või õuenurgas nii kaua, kui sinna midagi mahtus. Või rändaski kogu kraam metsa alla. Uut mõtteviisi, et prügi loovutamine on teenuse tarbimine, ei ole eakam põlvkond veel omaks võtnud.

Jäätmekeskus on osale inimestele kui hirmuäratav tont, millest tuleb kauge kaarega mööda käia. Pigem riskitakse trahvi maksmisega looduse prügistamise eest, kui et käiakse välja mõned eurod, mis tuleks jäätmejaama jätta oma prügi üle andes. Transpordis ei saa ju küsimus olla. Kui leitakse neljarattaline, mis diivani metsatukka sõidutab, siis saaks sama sõiduvahendiga mööblitüki ka jäätmejaama viia.

Samas, nagu öeldud, maksab prügi loovutamine raha ja on suhteliselt tülikas protsess. Aga üks lagastab raha puudumisel, teine lihtsalt koonerdab selle arvelt, kolmas peab oma aega kalliks ja saab prügist nii kiiresti lahti kui võimalik.