Lavale jõuab Becketti traagiline ja koomiline absurd

Margus Grosnõi ja Märten Matsu naudivad lavastuses “Lõppmäng” Becketti huumorit ja absurdi. Foto: Kalev Lilleorg/Rakvere Teater

Iiri näitekirjanikku, nobelisti ja luuletajat Samuel Beckettit on ühest küljest peetud absoluutseks geeniuseks, teisalt aga tõeliseks veidrikuks, kelle kirjapandust sottisaamiseks peaks ise Beckett olema.

Vastuolust hoolimata on teatrilukku sügava jälje jätnud iiri nobelisti lavastusi üleilmselt kõrgelt hinnatud nende esmaesitustest peale. Tõele au andes tasub märkida, et tänini on iiri teatris Becketti tükis rolli saamine võrreldav Hamleti osatäitjaks valimisega ning Becketti tegelaste oma rollinimistusse saamise nimel tehakse kõvasti tööd.

Kui uurin iiri teatrilavastajalt ja 30 aastat Blue Raincoat Theatre Companyt juhtinud Niall Henrylt, mis tema arvates Becketti populaarsuse võti on, saabub vastus pikema mõtlemiseta: “Ta on absurdne, aga samas niivõrd lihtne. Kõik inimesed tahavad, et neid märgataks ja ära kuulataks, ning see essents väljendub ta töödes tihti. Tema absurdsuses on ta humanism isegi veel enam märgatav.”