Kolumn: sellest võib sõltuda elu, otseses mõttes

Teet Suur. Foto: Erakogu

Võib öelda, et enamik inimesi osaleb liikluses, olgu siis mootorsõidukit juhtides, kondiauru jõul või jalakäijana.

Liikluskultuurist võib sõltuda elu, ja seda otseses mõttes. Tervise või lausa elu võib kaotada ootamatult ja endast sõltumata. Elutähtsuse üks külgedest on kiirabi või päästeteenistuse jõudmine abivajajani.

Turvalisust liikluses saab iga liikleja ise tõsta. On asjaolusid, mille kokkusattumine võib saada saatuslikuks, ja seda vaid mõne tühiseks peetud otsuse tõttu. Juhtuda võib miski, mida hiljem olematuks muuta ei saa. Aga on asju, mida saab muuta väga lihtsalt. Selleks pole vaja pead vaevata ega lisaaega kulutada.

Juhtimisõiguse omandamiseks peab tundma liikluseeskirja ja liikluses osalemine hoiab teadmised töös ja meele ärksa. Harjumuse jõud tuleb mängu siis, kui rajad, mida mööda liigutakse, on päevast päeva samad ja liikleja pole liikluses oma mõtetega kohal. See on päris ohtlik. Liikluskultuur laiemalt on niinimetatud lastetoa küsimus – sul kas on hea lastetuba olnud või mitte. Ühtlasi oled sa oma liikluskultuuri või -kultuuritusega eeskujuks järgmisele põlvkonnale. Auto annab piisavalt anonüümsust teiste liiklejate suhtes, korraks ilmudes ja siis liiklusvoogu kadudes. See toob välja juhi tõelise palge, kui politseivärve silmapiiril pole. Allasurutust ja alaväärsust saab kompenseerida üleolekut näidates ja liiklus nagu netikommentaarium pakub lihtsat võimalust.