Juhtkiri: võõras ei tohi tõrjuda oma

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Täna on neljapäev. Meie esivanemad pidasid hingedeaega piirkonnast olenevalt paar nädalat kuni kuu, aga just neljapäevaõhtud olid need, mil hingesid koju oodati. Kalendri järgi ongi hingedepäev juba esmaspäeval, nii et täna võib küll valmistuda lähedaste hingede saabumiseks.

Eesti rahvausundis istuti hingedeajal õhtuti vaikselt koos, arutati asju ja mängiti mänge. Tööd ei tehtud. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd, nagu puude lõhkumine. Erilise keelu all olid kõik lammastega ehk siis villaga seotud tööd, sest need ei pidavat lammastele hästi mõjuma. Nii palju kui rahvapärimust on üles kirjutatud, ei leidu seal rohkem kui vaid üks teade sadade ja sadade teadete hulgas, mis räägib hingedeajal pillerkaari pidamisest.

Pillerkaari toob meile hoopis hingedeaega sisse murdnud ameerikalik halloween, kõigi pühakute päeva eelõhtu ja -öö, samuti sügavate juurtega tähtpäev, mis kommertsialiseerumise käigus muutunud kollitamiskombeks, mille kõrval meie maagilise algega mardi- ja kadrijooksmine kipub kahvatuma, ehkki tänavu saab ettevõtmise “Hakkame santima!” raames marte ja kadrisid koju tellida. Ükski püha pole iseenesest halb või sobimatu, aga oleks kurb, kui võõras kirevus suruks meie oma kodused tähtpäevad unustusehõlma.