Kelme on jätkunud igasse aega. 90 aasta eest Virumaal

Undla mõisani kelmitar ei jõudnud. Ja vaevalt oleks tollal mõisahoones resideerunud tohtrihärra lasknud end haneks tõmmata. FOTO: SA Virumaa Muuseumid

Viimasel ajal on pea igal nädalal juttu sellest, kuidas (neti)kelmid on kergeusklikelt raha välja petnud. Üheksakümmend aastat tagasi oli kelmustükkide tegemine pisut keerulisem, aga võõra raha ihkajaid leidus ka siis. Ühest teemegi täna juttu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Virumaa Teataja 1930. aasta 28. oktoobri numbris leidub lugu sellest, et mõned päevad varem oli Undla vallas talust tallu liikunud üks noor naisterahvas. “Tallu ilmus ta lahke näoga ja püüdis eestkätt juttu teha teenijate ja lastega. Neilt päris ta, mis vanemad teevad ja kas neil endil olla sooje riideid ja raha talveriiete muretsemiseks,” kirjutas ajaleht. Kui vastus oli eitav, palus naine luba tuppa pääsemiseks, et pererahvaga juttu teha. Et naine esines usaldusväärselt ja oli korralikult riietatud, tuldi talle ka lahkesti vastu.

Pererahvale rääkis naine, et Ameerika konsul olla ta saatnud Tapale ja ümbruskonda vaeste inimeste eluolu uurima ning tegema kindlaks, kellel vastu talve soojemast riidekraamist puudus.

28.10.2020 30.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto