Kolumn: piinlik on

Urmas Nőmmik. Foto: Kristjan Teedema

Küllap tulevad lugejale tuttavad ette ühe tuntud filmi lõpukaadrid, kus peategelast Martin Rolli kehastav Jüri Järvet lausub: “Piinlik on” ja keerab pea ära. Jah, filmi pealkiri on “Viini postmark”. See räägib pisut koomilises võtmes peategelase eneseleidmisest ja eneseksjäämisest maailmas, kus justkui midagi väga valesti ei olegi, aga sellegipoolest põhjustab ausus kokkupõrkeid väiksema kaliibriga valskuse, võimumängu ja korruptsiooniga. See film on aususest, inimlikkusest, aga ka alandlikkusest.

Praegu on Eestis selline aeg, kus tahaks tihti pea ära pöörata ja öelda: piinlik on. Seda isegi siis, kui endal ei ole ette näidata Martin Rolli selgroogu või väikeseid kangelastegusid. Viimastel nädalatel on olnud ridamisi juhtumeid, mis jäävad normaalsele inimesele mõistetamatuks. Kuidas saavad justkui mõistusega täismehed öelda avalikkuse ees ja tõsiste nägudega asju, mida ütlevad noored nolgid koolimaja nurga taga?

Vähemalt üks koalitsiooni kuuluva erakonna poliitik on oma sõnavõtuga kaotanud viimasegi piisa oma tõsiseltvõetavusest. Jalgpallis saaks mängija sellise keelekasutuse eest kindlalt punase kaardi. Poliitikulegi võiks seda näidata. Normaalne oleks nüüd, et see poliitik hoiab järgmised viis aastat madalat profiili ja tohib alles siis poliitikasse tagasi tulla.