Esimene inimene, kellele ma kahekümnenda oktoobri hommikul helistasin ja ütlesin, et riigikohus andis pensionireformile rohelise tule, oli Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman. Minu teate peale reageeris hää lavapartner sõnadega: “Nii! Nüüd peab valija saama selge sõnumi – Saaremäe hääl ja pilk polnud pelk valimisreklaam, Isamaa andis inimestele tagasi õiguse nende raha üle!”
Tellijale
Kõik saavad vabaduse ise otsustada
Teatri väljasõitudel oli reform Toomasega ikka jutuks tulnud. Muude eluliste ja poliitiliste teemade hulgas. Ta oli endale nii plussid kui ka miinused selgeks teinud. Teadis, kuidas käituda, juhul kui asjaks läheb. Küsis küsimusi. Arutles kaasa.