Kolumn: Pilt ja Bild

Kristel Kaljuvee. Foto: Sille Annuk

Keegi peale minu ei olnud veendunud, et mu väike helesinine Honda mahutab ära kõik elamiseks vajaliku, lisaks paar maali ja kasti raamatuid, kirjutuslaua, televiisori, talverehvid, kontoritooli ja kindlasti midagi veel ... Ja keegi ei tihanud uskuda, et ma päriselt sellesama autoga Rakverest Saksamaa südamesse sõidan.

Aga siin ma nüüd elan ja olen, kogu nodi ühes. Märkamatult on saabumisest saanud juba rohkem kui kaks kuud. Olen end siin üsna mõnusalt sisse seadnud ning teen iga päev rohkem videokõnesid kui kunagi varem. Olen ka harjunud, et mu uus nimi on enamasti Christl nagu Luise nukul raamatust “Veel üks Lotte” või mõnel lõbusamal juhul Crystal.

Suurt kultuurišokki ma veel saanud ei ole ning ilmselt jääbki see tulemata. Ainus asi, mis võib siin šokeerida, on igasugusesse asjaajamisse puutuv kohutav bürokraatia.