R, 9.12.2022

Teatrisse minek – pidu- või argipäev?

Toomas Herm
, ajakirjanik
Teatrisse minek – pidu- või argipäev?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paljaste jalgade otsa aetud kingad. Umbes paar aastat tagasi Ameerikast tulnud moeröögatust võib kohata ka teatripubliku seas.
Paljaste jalgade otsa aetud kingad. Umbes paar aastat tagasi Ameerikast tulnud moeröögatust võib kohata ka teatripubliku seas. Foto: Marianne Loorents

Vastupidi eelmisel sajandil kehtinud normidele lubavad tänapäeva kombed teatrisse minna piltlikult öeldes väljaveninud põlvedega dressipükstes. Sellegipoolest tasub teada, kellega teatrisse minna, mida selga panna ja kuidas seal olla.

Eesti keele ja kombeõpetaja Raivo Riim meenutas riietuse teemal lugu, mis juhtus temaga Soomes põhjanaabrite iseseisvuspäeval, kus ta kutsuti külalisena lavale. “Mul oli seljas nahktagi ja jalas olid säärsaapad, ülejäänud olid kõik pidulikus riietuses,” sõnas ta ja lisas, et sellest juhtumist peale varustab ta end vähemalt välismaale minnes pintsakuga. Hele pintsak oli tal kaasas Austraalias ja Sydney ooperiteatrisse minnes tõmbas selle selga. Siis oli pilt vastupidine kui Soomes: enamik kuulsa “purjeka” külastajaid olid plätudes ja šortsides ning Riim oma valge pintsakuga torkas taas silma.

Kellega teatrisse minna ja mida selga panna? Kuuleb ju pahatihti õrnema soo esindajate kurtmist, et kirglikust tugitoolisportlasest kaasa pole kultuuritempli külastusest teps mitte huvitatud.

Riimi hinnangul võib üksi teatrisse minnes tunda igavust ja sellest johtuvat ebamugavust, sest pole ju kellegagi nähtu-kuuldu üle muljetada. Kui meest ei õnnestu teatrisse meelitada, siis kaaslaseks sobib väga hästi näiteks sõbranna, kolleeg või laps.

Riietus sõltub Riimi sõnul sellest, milliseks tahetakse teatrikülastus teha. Kas pidupäevaks või on see argipäev. Tänapäeva kiire elutempo juures mängib oma osa ka aeg – kas minnakse teatrisse otse töölt või planeeritakse seda pikalt ette. Nädalavahetuseks.

Riimi sõnul lubavad tänapäeva kombed teatrisse minna ka vabaajariiete ja -jalanõudega. Aga sel juhul võiks jälgida, et riietus ühtiks stiililt kaaslase omaga. “Stiil seob,” selgitas Riim. Kui naine soovib teatrisse minekust teha pidupäeva ja riietub õhtukleiti, peaks meeski austusest kaalase vastu riidekapist ülikonna üles otsima ja kingad välja võtma. “Õhtukleit ei sobi kokku teksadega,” põhjendas Riim. “Riietus loob tunde,” jätkas ta ning tõi näite madala ja kõrge kontsaga kingadest. Küllap vaid nende kandjad oskavad öelda, mis tunde ühed või teised jalanõud loovad.

Aga eri emotsioone pakuvad ka meeste kingad. Riim viitas paar aastat tagasi ilmselt Ameerikast tulnud moele, et mehed ei kanna sokke, vaid torkavad kingad palja jala otsa. Riim meenutas, et nägi rahvusooper Estonias, kuidas üks ajakirjast Kroonika tuttav mees esireas koivad pikalt välja sirutas ja kingades olevad paljad jalad kui viimase moetrendi kõigile tahes-tahtmata vaatamiseks välja pani. Riim viitas siin tuntud tõigale, et naistele on üks vastumeelsemaid pilte mehe paljad karvased sääred, mis püksiserva ja kinga vahelt vastu välguvad. Seepärast soovitataksegi kanda pika säärega sokke.

Samuti tasub teada, et meeste püksirihma värvus peab ühtima kingade omaga. Nii-öelda kaks ühes ehk korraga pruuni ja musta värvi rihmu on Riimi andmetel kaubanduses saada. Siit õrnemale soole ka väike vihje suurepäraseks kingiideeks. Igati praktiline – kui mees ka natuke puusse paneb, siis saab selle väikese vea kohe ära parandada.

Vanasti tegid naised enne teatrisse minekut endale tingimata soengu. Riimi sõnul käiakse ka tänapäeval tihtipeale etenduse eel juuksuri juures. Peamiselt siis, kui soovitakse õhtule pidulikkust lisada. Paha ei teeks, kui ka mees siis juuksuri juures käiks.

Enne kui laseme näidispaari kodunt minema, räägime veel lõhnastamisest. Riimi sõnul on lõhnaõli kasutades oht tekitada kellelegi ebameeldivusi. Nimelt võib keegi külastajatest olla intensiivsema lõhna suhtes allergiline. Seepärast soovitas Riim teatrisse minnes kasutada lõhnavett. “Teater ei ole ööklubi,” põhjendas ta valikut.

Millega teatrisse minna – sõidukiga või jala? Kui vahemaa on väike, siis võib ka jala minna, kuid alati peab arvestama, et lühike teelõik ei pruugi täies pikkuses sobida kõrgetel kontsadel käimiseks ja halva ilma puhul ei pruugi kannatada saada mitte ainult jalanõud, vaid ka riietus.

Riim soovitas enne teatrisse minekut tellida puhvetis laud. Seda ka juhul, kui minekut ei seostata pidupäevaga. Laud puhvetis võimaldab vältida tüütut ja pikka järjekorda vaheajal. Kui aga tegemist on pidupäevaga, siis tasuks teatrisse minna kuni tund aega varem, et enne etendust puhvetis väike eine süüa.

Et Eestis langeb teatrihooaeg perioodile, mil vastupidi Austraaliale ei saa plätude ega šortside väel ringi liikuda, tekib teatrisse sisenemisel olukord, kus mees saab demonstreerida oma laialdasi teadmisi viisakusest. Riimi sõnul on Eesti mees tavaliselt härrasmees, aidates naisel vabaneda üleriietest ja pärast ka neid selga panna. Riim tõi näite nooblitest restoranidest, kus teenindaja aitab üleriietest vabaneda ja hiljem need selga ka meestel. Aga ainult pärast seda, kui mees on selle protseduuri läbinud naisega.

Küsimusele, kas ikka kõik viisakusreegleid täidavad, vastas Riim, et noored kipuvad mõningaid reegleid eirama. Mitte teadmatusest, sest kodus ja koolis elementaarseid viisakusreegleid õpetatakse, vaid Riimi sõnul teatud vanuses noored lihtsalt häbenevad mõningate toimingute tegemist. Paraku ei piirdu eksimused vaid noortega. Ega asjata öelda, et teater algab garderoobist. Siin on isegi paar komistuskivi naistele. Riim meenutas, et märkas Itaalias kuulsas La Scala ooperiteatris üht viimase peal riietatud daami fuajees peegli ees huuli värvimas. Esimene mõte oli, et meigivärskendaja on kindlasti idanaaber. Paraku tuli välja, et kaasmaalane. Riim toonitas, et tõeline daam ei värskenda meiki kunagi garderoobis või mujal avalikus kohas, vaid selleks on tualett.

Issand, mul oli nii piinlik.

Raivo Riim, kombeõpetaja

Kodumaalt tõi Riim näite, kuidas üks tuntud naine pärast seda, kui Riim oli üritanud aidata tal üleriietest vabaneda, ringi pööras, käed puusa lõi ja sõna otseses mõttes mehe läbi sõimas. Emotsionaalse monoloogi lõpetas naine küsimusega, kas mehe arvates naine ise ei suuda omal üleriideid ära võtta. Nii-öelda kirsiks tordil oli õel naer ja uhkust täis konstateering: “Olen jah feminist!”

Enne eesriide tõusmist antakse publikule märku, et telefonid pandaks hääletule režiimile. Riim meenutas varasemaid kogemusi, et paraku leidub ikka neid, kes teatrirahva palvet eiravad. Ja ette on tulnud selliseidki juhtumeid, kus keset vaikust hakkab külastaja telefon helisema, omanik aga kas ärevusest või oskamatusest pusib tükk aega, enne kui see vaikib.

Telefonihelin etenduse ajal ei ole sobilik, küll aga on omal kohal tunnustav aplaus. Näiteks pärast mõnda monoloogi. Riim meenutas, et kahetseb siiamaani, et ta ühel etendusel pärast suurepärast muusikapala ei plaksutanud. Hiljem raadiost seda kuuldes tuleb kahetsustunne taas tagasi. Seepärast julgustas Riim tunnustama aplausiga näitleja või solisti head etteastet. “Tavaliselt tuleb ülejäänud publik kohe kaasa,” hajutas ta võimaliku kartuse, et võidakse jääda piinlikku olukorda üksi plaksutades. Samas aga ei ole vaheaplausid kellelegi kohustus, ehk kui inimene tunneb, et etteaste jättis ta külmaks, siis võib vabalt vaheaplausiga mitte ühineda.

Kui teatrikülastus on võrreldav pidupäevaga, siis on see pikalt ette planeeritud. Nagu reiski, millest ei taheta isegi koroonahirmus loobuda. Aga mõnikord sekkub kuri saatus ja vahetult enne teatrisse minekut inimene külmetub, millega kaasneb näiteks köha. Haigena ei tohi mingil juhul teatrisse minna, ent kui inimene on kindel, et tegu on vaid väikesest külmetusest tingitud köhaga, aitavad võimalikku piinlikku olukorda vältida köhavastased tabletid või pillid. Alati võib apteekrile oma muret kurta ja koos leitakse sobiv lahendus.

Kui aga keegi kipub näiteks sosistamisega laval toimuva vaatamist-kuulamist segama, siis Riimi sõnul ei pea kannatama, vaid tuleb heatahtlikult ja viisakalt sekkuda. Tema on mõnikord pöördunud segaja poole näppu suu juurde tõstes, öeldes samal ajal vaikselt ja heatahtlikult “Kuss!”. Riimi kinnitusel pidi see toimima isegi teismeliste puhul.

Aga mees on ka ise eksinud. Tahtmatult. Riim rääkis loo Estonias juhtunust, kus ta jalg ja käsi hakkasid alateadlikult muusika rütmis hüppama. Äkki tundis Riim, et tema kõrval olev soliidne vanem daam lihtsalt pani heatahtlikult oma käe ta käe peale. “Issand, mul oli nii piinlik,” meenutas Riim.

Siinjuures kuulutame välja vaheaja ja läheme puhvetisse. Riimi sõnul tellib tema tavaliselt vaheajaks koogi ja tee. Kui vanasti telliti puhvetis tihtipeale konjakit või vahuveini, siis nüüd on valik suurem.

Kindlasti ei soovitanud Riim teatris pruukida õlut, sest see jätab pehmelt öeldes spetsiifilise lõhna. Teatris võib alkoholi pruukida, kuid Riimi sõnul tuleb alati meeles pidada, et see on tarkade jook.

Kui vaheaplausist võib inimene loobuda, siis etenduse lõppedes on viisakas aplodeerida. See on tänu teatrirahvale.

Kui teatrikülastus on pidupäev, siis võib seda jätkata pärast etendust kas kultuuritempli baaris-puhvetis või muus kohas edasi istudes ja muljeid vahetades. Aga miks mitte lõpetada pidupäev viienda vaatusega kodus.

Imbi Vassiljeva.
Imbi Vassiljeva. Foto: Erakogu

Mõnda meest tuleb teatrisse tirida

Tänavu Rakvere teatrilt tänutäheks teatritruuduse ordeni saanud Imbi Vassiljeva käib Rakvere kultuuritemplis Ida-Virumaalt. Ja mitte koos kaaslase, vaid suisa terve seltskonnaga. Nimelt veab ta eest Kiviõli Naisseltsi ja neil on saanud üheks traditsiooniks teatri ühiskülastus.

Vassiljeva selgitas, et bussi täitumuse huvides võetakse kaasa ka inimesi väljastpoolt seltsi. “Mõnda meest peab lausa tirima kaasa,” tunnistas Vassiljeva ja lisas, et umbes 80 protsenti tulijatest on naised. Samas on mõnele kaasa tiritud mehele teater meeldima hakanud ja järgmisel korral tullakse juba vabatahtlikult.

“Panen kleidi selga, ei tule teksapükstega,” sõnas Vassiljeva teatrisse mineku riietusest rääkides. Naised peavad silma peal meeste kehakatetel. Vassiljeva sõnul lausa ülikonda ei nõuta, küll aga peavad meestel jalas olema viigipüksid.

Vassiljeva sõnul ta teatris publiku riietust ja käitumist ei vaata. “Me vaatame rohkem, mis laval toimub,” sõnas ta. Küll aga on juhtunud, et mõne külastaja käitumine või riietus on suisa silma riivanud.

Rakvere teatri näitleja Ülle Lichtfeldt.
Rakvere teatri näitleja Ülle Lichtfeldt. Foto: Kalev Lilleorg

Publiku seas helendav telefon häirib näitlejat

Tänavu Rakvere teatris järjekordse parima naisnäitleja tiitli saanud Ülle Lichtfeldt rääkis, et seda juhtub harva, kui publiku hulgas telefon helisema või helendama hakkab. Viperusi telefoniga juhtub näitleja andmetel eriti vanematel inimestel. “Seda on lavalt näha ja ega see meeldiv pole,” tunnistas Lichtfeldt ja selgitas, et tavaliselt on ta siis mõelnud, et ju oli kellelgi hädasti vaja telefoni kasutada. Näiteks jäid teatrikülastajal väikesed lapsed koju ja seepärast oli oluline, et sidevahendit saaks vajadusel kasutada.

Mis puutub riietusse, siis Lichtfeldti sõnul ta kõigi kolleegide eest rääkida ei saa, kuid teda publiku riietus ei huvita. “Pangu riidesse, nagu ise heaks arvab,” ütles näitleja. Samas on Lichtfeldti hinnangul ise publiku hulgas olles meeldiv näha, kui teatrikülastajad on end pidulikult riietanud. Sama teeb näitleja ka ise, kui kolleege vaatama-kuulama läheb. Lausa dressipükstes pole Lichtfeldt kedagi veel teatrikülastajate hulgas näinud. Publiku käitumisest rääkides ütles näitleja, et otsest ebakultuurset käitumist pole ta samuti märganud. “Mõni naerab rohkem, mõni vähem,” lisas ta.

Märksõnad
Tagasi üles