Rakvere teater pakub mõtisklema panevaid lavastusi

Piret Saul-Gorodilov
Copy
... “Alibi” annavad koosmõjus hulgaliselt mõtteainet.
... “Alibi” annavad koosmõjus hulgaliselt mõtteainet. Foto: Kalev Lilleorg/Rakvere Teater

Rakvere teatri lavastus “Lõppmäng” viis mõtted tagasi sama teatri varem nähtud lavastusele “Alibi”. Kuigi otseseid paralleele on raske vedada, moodustavad need mõtisklema paneva omamoodi komplekti.

Pealtnäha on need kaks lavastust väga erinevad. Ühe tekst (“Lõppmäng”) kuulub teatriklassikasse, teine on ainulaadne ja trupi koostöös sündinud. “Alibi” ruum ehk lavakujundus on steriilselt valge ning sinna sisenetakse otsekui keldrisse ronides. “Lõppmängu” seinad jätavad määrdunud mulje, ja kuigi sealt ruumist saab väljuda, ei lähe tegelased ära. Ühe tänapäevased tegelased vastanduvad teise möödanikku jäänud maailmaga.

Mittesobituvaid paralleele leidub teisigi, aga ometi valdas mind peale järjekorras teisena nähtud “Lõppmängu” vaatamist tunne, nagu kuuluks see “Alibiga” komplekti. Komplekti, mis paneb järele mõtlema üksteisest sõltumisest, sest nii valge kui ka määrdunud ruumi tegelased on üksteisest mõjutatud. Kuigi see on täiesti iseenesestmõistetav, et inimesed, kes ruumi jagavad, sõltuvad üksteisest, ei teadvusta me sageli ruumi ulatust. Ruum võib kitseneda isiklikuks alaks, aga laieneda ka kaugemale kui riigipiirid. Vähe sellest, et teinekord on iseenese mõistmine raske, kuidas siis veel kogu maailmast üheselt aru saada?

Tagasi üles