R, 9.12.2022

Rakvere teater pakub mõtisklema panevaid lavastusi

Piret Saul-Gorodilov
Rakvere teater pakub mõtisklema panevaid lavastusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
... “Alibi” annavad koosmõjus hulgaliselt mõtteainet.
... “Alibi” annavad koosmõjus hulgaliselt mõtteainet. Foto: Kalev Lilleorg/Rakvere Teater

Rakvere teatri lavastus “Lõppmäng” viis mõtted tagasi sama teatri varem nähtud lavastusele “Alibi”. Kuigi otseseid paralleele on raske vedada, moodustavad need mõtisklema paneva omamoodi komplekti.

Pealtnäha on need kaks lavastust väga erinevad. Ühe tekst (“Lõppmäng”) kuulub teatriklassikasse, teine on ainulaadne ja trupi koostöös sündinud. “Alibi” ruum ehk lavakujundus on steriilselt valge ning sinna sisenetakse otsekui keldrisse ronides. “Lõppmängu” seinad jätavad määrdunud mulje, ja kuigi sealt ruumist saab väljuda, ei lähe tegelased ära. Ühe tänapäevased tegelased vastanduvad teise möödanikku jäänud maailmaga.

Mittesobituvaid paralleele leidub teisigi, aga ometi valdas mind peale järjekorras teisena nähtud “Lõppmängu” vaatamist tunne, nagu kuuluks see “Alibiga” komplekti. Komplekti, mis paneb järele mõtlema üksteisest sõltumisest, sest nii valge kui ka määrdunud ruumi tegelased on üksteisest mõjutatud. Kuigi see on täiesti iseenesestmõistetav, et inimesed, kes ruumi jagavad, sõltuvad üksteisest, ei teadvusta me sageli ruumi ulatust. Ruum võib kitseneda isiklikuks alaks, aga laieneda ka kaugemale kui riigipiirid. Vähe sellest, et teinekord on iseenese mõistmine raske, kuidas siis veel kogu maailmast üheselt aru saada?

Etenduskunst võimaldab sümbolitega mängida ja mõlemas väikese saali lavastuses on loodud ruum, ütleksin koguni, et pisut foobiat tekitav ruum, mis on rangelt kolme seinaga piiritletud. Kas neljas sein on tinglik või seda polegi, on iga vaataja enda sisetunne. Igatahes valdas mind mõlemal juhul tunne, nagu viibiks tegelastega samas mänguruumis.

Lavastused “Lõppmäng” ja ...
Lavastused “Lõppmäng” ja ... Foto: Kalev Lilleorg/Rakvere Teater

Kahe lavastuse ühisjoonena peab kindlasti nimetama suurepäraseid näitlejatöid. Mälus segunevad lavalugude mõjusad pildikesed. Punases kleidis kaunitar, kelle hõlpsalt parandatav sinine silm iga ruumist ära käimise järel uuesti sinetas. Prügikonteineritesse topitud vanurid, kes teineteise poole püüeldes helgetest aegadest heietasid. Vanem mees, kes võluväel taastuva apelsiniga mõistmist jagas. Teineteisest sõltuvad jalutu ja istumisvõimetu. Ruumi jagavad tegelased, kes läksid oma tegemistes kohati üle võlli, konkureerisid, võitlesid, leppisid, leppisid kokku ja suutsid siiski koos toimida. Naine, kellel ei jätku sõnavara, balansseeris oma olemusega noateral. Täpselt sel hetkel, kui tekkis tunne, et Rakvere teater on otsustanud taas lihtsa inimese väljanaermise seljas elada, keeratakse see teistpidi. Nutikalt lahendatud ja osavalt teostatud.

Mõlema lavastuse alguses oli pikk ettevalmistav tegevus, mis pani mõtisklema tänase päeva üle, kus me ei malda enam lihtsalt vaadelda. See võib tunduda pealesunnitud tegevusena, sest kõikjal on olemas kiired lahendused ja valmis vastused. Pealesurutava info hulk on nii suur, et küsimuste esitamiseks ja mõtisklusteks pole enam mahti.

Lavastused jätsid tegelaste taustad häguseks. Järeldusi sai teha esmamulje põhjal, nii nagu sageli tänaval, poes või ühissõidukis kohatud inimese puhul. Pisut pikemalt koos viibides või inimese tegevust, reaktsioone jälgides avalduvad hoopis teised jooned. Võibolla on teater veel üks viimaseid kohti, kus keegi lihtsalt istub ja jälgib teist inimest, mitte ei lappa nutiseadet. Lihtsalt lahtimuugitavaid tegelasi laval ei olnud ja hõlpsalt lahtirulluvat lugu samuti mitte. Mõtestamine on jäetud mõlema lavastuse puhul igaühe enda teha ja tegu pole kindlasti kerget ega kerglast elamust pakkuvate teostega. Ja miks peakski kergeks elamuseks võtma ette teatrissemineku, kui seda pakuvad praegu kümned muud kanalid. Kindlasti pole Rakvere teater oma repertuaari valides neid lavastusi mõelnud panna koosmõjus toimima ja kindlasti ei pea elamuse saamiseks mõlemat nägema, kuid vahel on tore seoseid tabada, ja miks mitte neid laiema lugejaskonnaga jagada.

Märksõnad
Tagasi üles