Kolumn: kõndimise kaudu endani

Angela Tikoft. Foto: Rakvere Teater

Mõne aja eest avastasin end taas mõtisklemas kõndimise üle, selle kaalu üle mu igapäevaelus. Sama märkamatult leidsin, et koduses raamaturiiulis on mitu raamatut, mis pealtnäha nii igapäevasest tegevusest räägivad.

Teinekord tundub, et just neid kõige argisemaid asju tuleb endale kõige rohkem meelde tuletada. Nagu kõndimist. Ühe jala teise ette seadmist.

Mida rohkem (info)müra ümber ja sees ning mida kiiremini pimenevad pärastlõunad, seda rohkem vajan endale meelde tuletamist, et just nimelt kõige väiksemates tegevustes peitub rõõm. Pärast pikka suve ei tundu raagus puud hallil hommikul just kõige meelipaitavama vaatena, aga kui neid rahulikul jalutuskäigul silmitseda, polegi midagi trööstitut.