Mäng elu ja surma peale – kuidas päästa kadunut?

SA Kadunud juht Aare Rüütel. Foto: Erakogu

Minu kooliajal oli selline mäng: hiilisid kellegi selja taha, surusid kaks näppu, nagu oleks sul püstol käes, talle vastu selga ja sosistasid võimalikult käreda häälega – raha või paremad riided. Oli põnevust, sai nalja ja keegi ei kaotanud raha või paremaid riideid.

Praegu osalen mängus elu ja surma peale. See ei ole põnev, nalja ei saa ja politseibürokraadid jätavad inimesed maastikule surema. See on karjuv ebaõiglus inimeste suhtes, kes abi ootavad.

25. juulil kutsusid Narva politseinikud sihtasutuse Kadunud appi otsima 69-aastast Mikhaili, kelle otsingud olid alguse saanud Tapalt.

Politsei poolelt korraldasid kohapeal otsingut Rakvere politseijaoskonna inspektorid Kukk, Rist ja Mikola, kes keeldusid sihtasutusega Mikhaili mobiiltelefoni, kaasas olevate esemete, lähedaste kontaktide ja muu otsingupiirkonna planeerimiseks olulise kohta infot andmast. Pärast politsei lahkumist kolmandal otsingupäeval jäid Mikhaili otsima SA Kadunud OPEROG, MTÜ Iga Elu ja sellest otsingust alguse saanud Tapa otsimisgrupi tulevased otsijad. 1. augustil õnnestus meil üheskoos otsinguala päev-päevalt laiendades Mikhail leida, kuid jäime hiljaks. Üks kaheksast sellel päeval otsinud gruppidest, MTÜ Iga Elu otsijad, leidis Mikhaili teiselt poolt jõge, Tapa keskpolügoonilt, surnult. See oli kardinaalselt eemal otsingupiirkonnast, mille politsei kogutud sideandmetele tuginedes määras, nii et kirjutasin politsei vastava valdkonna juhtidele, mis ma vabatahtlike otsingujuhina arvan sellest, et meid jäeti andmeteta ja esimesed kolm päeva, mil politsei samuti otsis, tegime seda kõik vales piirkonnas.

Tulemuseks oli augusti alguses koosolek politsei- ja piirivalveameti (PPA) arendusosakonna juhi Mihkelsoni ja Põlvamaalt Tallinna tööle läinud maastikuotsinguid koordineeriva politseiniku Kirsingiga. Kokkusaamisel lubati augusti lõpuks sihtasutusele Kadunud valmis teha lepinguprojekt otsingul andmete vahetamiseks.

28. augustil kuulsin, et lubatut pole – kui sihtasutusel on midagi, saatku me enda variant. Sihtasutusel oli andmekaitsega läbi arutatud versioon valmis, mille saatsin arendusosakonda järgmisel päeval. 7. oktoobril sain tagasi meie lepinguvariandi andmete (sh sideoperaatori andmete) jagamisest. See oli punasega ümber kirjutatud "koostööleppeks" koos trahvide, vabatahtlike koolitustunnistuste nõude, vaid politsei kaudu avalikkusega suhtlemisega jne. Sihtasutuse poolt koostöölepingusse sisse kirjutatud soov kinnitada sihtasutus volitatud andmetöötlejaks igal konkreetsel otsingul, et politseinik saaks meiega jagada sideoperaatorilt saadavaid andmeid, oli kuhugi ära kadunud.

Mikhaili otsing pole üksikjuhtum andmete jagamise mängus, mida mängivad arendusosakond ja Rakvere politseijaoskond. Näiteks 35-aastase Moonika otsingul 20. ja 21. septembril Viinistul keeldus Põlvamaalt Rakverre tööle läinud politseijaoskonna juht Satsi sihtasutusele analüüsiks ja võrdlemiseks andmast PPA lennuki fotot maastikust ja fotot hukkunud Moonika jalatsi tallamustrist. Lisaks pidid esimest korda meie otsingute ajaloos vabatahtlikud pealt vaatama, kuidas Rakvere politseinikud busside taga lõunat sõid ja tellitud toidu vabatahtlike otsijatega jagamata jätsid.

Vastus minu küsimustele seoses Viinistu otsinguga saabus 9. novembril arendusosakonna juhtivjuristilt: "[- - -] PPA ei saa ilma õigusliku aluseta jagada teile andmeid, materjale või talle kuuluvat vara (sh teie esindajaid toitlustada). PPA-l on mitmest erinevast õigusaktist tulenev kohustus kasutada talle antud vara ja andmeid sihipäraselt ning järgides avalike vahendite kasutamise põhimõtteid." Surve PPA nägemuses valmivaks koostööleppeks hakkas lisaks andmete mittejagamisele käima ka OPEROG otsijate toitlustamise kohta.

See kõik pole mõeldud etteheite või süüdistusena, ma kirjeldan vaid üht osa mängust, mida ma nimetan bürokraatide mänguks elu ja surma peale. Eestis elavate inimeste elu ja surma peale.

Eesti tahtis nii väga astuda Euroopa Liitu. Sellega sai Eesti endale kohustuse täita ka Euroopa Liidu välja antud seaduseid ja määruseid. Kui lugeda rahulikult andmekaitse kohalt kuulsat GDPR-i määrust, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 27.04.2016 "Isikuandmete kaitse üldmäärust nr 2016/679", seisab seal punktides 46 ja 47, et isikuandmeid saab töödelda andmesubjekti eluliste huvide tagamiseks ning võttes arvesse andmesubjekti mõistlikke ootusi. Andmeid sai jagada juba näiteks sügisest 2016, kui Eesti ametnikud oleksid pidanud selle määruse endale selgeks saama ja vastavad suunised ametitele, kaasa arvatud PPA-le edastama.

Tegelikult on üks võimalikest lahendusvariantidest see, et iga kord, kui sihtasutus Kadunud saabub otsingule, annab tegevjuht allkirja vormile, millega kinnitatakse sihtasutus selleks konkreetseks otsinguks PPA volitatud andmetöötlejaks – koos kaasneva vastutusega, mida mina tegevjuhina olen valmis võtma. Heitku mind vangitorni, kui ma saladuse avaldan, aga otsingul, ja eriti elupäästeotsingul, nagu oli Tapal 25. juulil, on meil vaja olla ühises infoväljas politseiga ja omada analüüsimiseks ning operatiivselt otsingupiirkonna planeerimiseks samu andmeid, mida politsei maksumaksja raha kasutades on hankinud.

Iga ametnik tunnistab ilmalikust seadusest ka kõrgemat seadust, kuna aktsepteerib igas lepingus sõnu force majore.

OPEROG-i otsingu käigus hangitud fotol kõnnib Mikhail 23. juuli hommikul Tapalt metsa seenele. Kahel järgmisel päeval helistab ta mitu korda oma abikaasale ja politseile, öeldes, et on eksinud ja ei oska välja tulla... Sihtasutuse juhina väidan, et Mikhaili kõne tehnilisi andmeid oli vaja jagada tema elu tagamiseks ning et antud juhul oli vaja võtta arvesse Mikhaili mõistlikke ootusi tema päästmiseks talle kogu riigis saadaoleva abi võimaldamisel...

23. novembril peaks toimuma uus arutelu PPA arendusosakonnal sihtasutusega side- ja teiste andmete jagamise kokkuleppimise üle.

Mõnikord öösel, kui ma ei maga ja vaatan taevas tähti, mõtlen, kas tõesti nad ei tea, et mängivad elu ja surma peale. Kas sel juhul saab inimene olla karjaseks, kes läheb kadunud lambukest otsima, et päästa kadunut?

Tulge meiega otsima. Võite ka teha nii, et hakkate sihtasutuse tegevuse toetajaks igakuise püsiannetusega. Et me jõuaksime elupäästeotsingutele veel kiiremini kohale. Koos aitame ja päästame!

Kommenteerib politsei- ja piirivaleameti politseikapten Andres Kirsing

Ajal, mil politsei lahendab aastas tuhandeid kadumisjuhtumeid ning teeb seda ka paljude abivalmis vabatahtlike kaasabil, "mängib" inimeste elude arvelt tähelepanu saamisega vaid üks inimene – Aare Rüütel.

Alusetud etteheited, nagu ka selles arvamusloos, ei ole politseile uudiseks ega tõsiseltvõetavad. Öeldakse, et vaenlaste otsimine on taktika, mille arvelt püütakse iseend upitada – nii on Aare Rüütli ainus taktika mistahes otsingu valguses politseile vastandumine.

Politsei ei pane seda talle pahaks ega võta tõsiselt ka arvamusloos esitatud alusetuid etteheiteid. Politsei on aastaid pakkunud Aare Rüütlile kompromisse ja koostöövõimalusi, kuidas temagi otsingutel osaleda saaks, kuid seni pole ükski koostöövorm talle vastuvõetav olnud. Seda ajal, mil teiste otsinguid teostavate vabatahtlike organisatsioonidega käib politseil koostöö sujuvalt juba aastaid.