Eesti jahi eripäraks on austus uluki ja metsa vastu

Pajusti ja Vinni jahiseltsi maadel korraldati jahiüritus, kus osales peaaegu 50 kütti ja ajajat. Foto: Ain Liiva

Kui sain Rakvere Jahindusklubilt kutse klubi juhatuse jahile, kangastusid kõigepealt stseenid filmist, mis kirjeldas Vene jahi eripära. Pajusti jahtkonna maja juurde jõudes tõmbas silme eest oranžiks, sest hoiatusvärvides seltskond oli ootel ja koerad olid elevil.

Pajusti Jahiseltsi esimees Raadi Gaver, kes oli üks jahi korraldajatest, vaatas kriitilisel pilgul minu ilusasti loodusesse sulanduvat sügispruuni jopet. “Helkurvesti otsime selga,” ütles mees napilt ja juhatas mind nimekirja juurde, kus juba peaaegu viiskümmend nime ees. Ei tahtnud küsimusega päris loll näida ja oletan siiani, et osalejate nimed pannakse hoolikalt kirja selleks, et pärast kontrollida, ega keegi ole kadunuks jäänud.

“Kas aju- või kütiliinile?” küsis Gaver, samas kui mina kõhklevalt nimekirja silmitsesin ja mõttes aru pidasin, kas mind kuulutatakse pärast tagaotsitavaks üle riigi või pelgalt maakonnas, kui ma nüüd nime kirja panen ja vahepeal minema hiilin.