Kuidas targalt annetada?

Helen Talalaev. Foto: Erakogu

Käes on see kuu aastast, mil inimesi kutsutakse eriti aktiivselt üles head tegema. Tänavu on neid üleskutseid enamgi kui tavaliselt. 2020. aasta on olnud keeruline, abivajajaid on palju. Heategevusorganisatsioone ja vabaühendusi, mis ühiskonnas oluliste probleemidega tegelevad, leiab samuti üksjagu. Seetõttu võib heategijale saada keeruliseks valikuks, keda toetada ja keda mitte. Et silme eest kirjuks lööv valik heategevusest hoopis loobuma ei paneks, võiksid abiks olla mõned soovitused, mida silmas pidada.

Eestis on veidi üle 20 000 vabaühenduse, kellest annetusi kogub umbes 1500 organisatsiooni. Nende tegutsemisvaldkonnad on väga mitmekesised: usuorganisatsioonidest loodushoiuni, haridusest terviseni, kohaliku külaelu edendamisest kogu ühiskonda hõlmavate algatusteni.

Alustuseks tasubki ennast kurssi viia endale südamelähedases valdkonnas tegutsevate vabaühendustega. Mida nad täpsemalt teevad? Kui paljusid inimesi nende tegevus puudutab? Kas nad mõõdavad oma tegevuse tulemuslikkust ja räägivad sellest oma kodulehel või muudes infokanalites?

Tasub vaadata ka ühingu formaalset poolt ja uurida, kas nende kodulehel on avaldatud põhikiri, majandusaasta aruanded ja juhatuse koosseis. Sellise teabe jagamine aitab muuta ühingu tegevuse läbipaistvaks.

Kas ühing järgib annetuste kogumise head tava ehk kogub annetusi läbimõeldult, survet avaldamata, kasutab annetusi, nagu lubatud, ja suhtleb oma annetajatega avatult? Vastused neile küsimustele aitavad järele mõelda, kuivõrd ühingu tegevuse tulemuslikkus on arusaadav, ja mõista, milleks ja kuidas annetust kasutatakse.

Seejärel võib veelgi enam süvitsi minna ja uurida, kui läbimõeldud on ühingu tegevus. Kas nende valikutel ja sekkumistel on teaduslik taust? Mõelda võiks ka sellele, kas ühingu tegevusega aidatakse üksikisikut või töötatakse selle nimel, et muuta süsteemi – olgu selleks siis mõni seadus või määrus, praktika, käitumis- või mõtteviis –, mille tulemusena saavad kasu paljud inimesed.

Näiteks võib tuua valiku, kas ühing aitab üht puudust kannatavat peret või töötab selle nimel, et muuta sotsiaaltoetuste süsteemi või lausa tööturgu, et seda ja teisi selliseid peresid poleks enam vaja aidata, vaid nad saaksid ise hakkama. Teine lahendus tooks ühiskonnas kaasa suurema muutuse, seega toob ka annetus seal rohkem kasu.

Eelnev ei tähenda, et üksikjuhtumid ei peaks tähelepanu saama. Vastupidi, kui kogukonnas on keegi hädas või annetada soovijat puudutab väga kellegi mure, on aitamine inimlik ja ka vajalik. Küll aga tasub selgi juhul veenduda, et see, milleks annetust kasutatakse, on mõistetav ja et organisatsioon või inimene, kellele annetus tehakse, on usaldusväärne.

Igati sobilik on ka hiljem küsida, kuidas annetuste kogumine ja kasutamine on läinud ja kas inimene sai abi või on tal veel midagi vaja. Sama kehtib kõikide annetuste kogujate kohta – see on üks võimalus, kuidas hinnata, kas ja keda on oma annetusega soov toetada. Kui annetuse koguja annab annetajale selgelt infot, mida annetuse eest on tehtud ja mis on selle tulemusena muutunud, siis saab seda ühingut usaldada ja annetustega jätkata.

Kes südamelähedase valdkonna leidnud ja organisatsioonide seas ringi vaadanud, on tõenäoliselt kohanud üleskutset vormistada ühekordse annetuse asemel hoopis püsikorraldus.

Püsiannetused on vabaühendustele väärtuslikud, sest nende peale võib kindel olla, mis omakorda aitab muuta ühingu tegevust tulemustele orienteeritumaks.

Püsiannetus tähendab, et oma pangas on sõlmitud püsimaksekorraldus, mille alusel läheb valitud summa iga kuu kindlal päeval automaatselt ühele või mitmele organisatsioonile. Püsiannetused on vabaühendustele väärtuslikud, sest nende peale võib kindel olla. Vabaühendus saab oma töös arvestada, et igal kuul laekub just selline summa arvele. Raha kasutamist saab pikemalt planeerida, mis omakorda aitab muuta ühingu tegevust läbimõeldumaks ja tulemustele orienteerituks, seega õnnestub lõpuks teha rohkem head enamatele abivajajatele.

Lisaks annavad püsiannetused vabaühendusele märku, et neil on püsivad toetajad ja nende tegevust peetakse vajalikuks, mis lisab omakorda jõudu edasi töötada. Püsiannetuse tegemist võikski kaaluda just neile ühingutele, kelle puhul on näha, et nad töötavad suurema muutuse ellukutsumise nimel.

Ühekordsed annetused aga võiksid jääda lisavõimaluseks aidata jooksvalt neid, kes parasjagu konkreetset abi vajavad. Või miks mitte panna õlg alla mõnele huvipakkuvale kultuuriprojektile, mis Hooandjas toetust kogub, või noorte omaalgatusele, mis kogukonna kõigile mõnusamaks muudab.

Tasub vaadata ka ühingu formaalset poolt ja uurida, kas nende kodulehel on avaldatud põhikiri, majandusaasta aruanded ja juhatuse koosseis.

Annetades saab aidata kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisele ja panustada märkimisväärselt ühiskonna arengusse. Annetamine teeb aga head ka annetajale endale. Regulaarne heategevus tekitab nimelt heaolutunnet nagu muudki tegevused, millega me teistele kasulikud oleme.

Seda enam võiksime lisaks annetamisele harjuda rohkem ka sellest kõnelema, kui kedagi aitame või mõnd vabaühendust annetusega toetame. Nii levib sõna heategevusest edasi ja jõuab rohkemate inimesteni. Seega on kohane lisaks annetuste hoolikale läbimõtlemisele endalt küsida, kas oleme oma pereringis ja sõpradega rääkinud, kellele ja miks annetame.

Seda on eriti sobiv teha just nüüd, sest selleks pakuvad häid võimalusi täna toimuvad annetamistalgud, kus kümned vabaühendused üle Eesti koguvad annetusi ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Lisaks algavad peagi “Jõulutunnel” ja paljude heategevusorganisatsioonide jõulukampaaniad.

Tehkem oma otsused kaalutletult ja rääkigem sellest teistelegi,­ et meie kogemused heategevuse valdkonnas jõuaksid kaugemale ning aasta lõppeks ühiselt rohkem head tehes.