Kuni 30. eluaastani oli Velli lihtsalt noor inimene: elas ja tegi võimalikult paljut, otsis kogemusi, õppis iseennast, elu ja võimalusi tundma. Lõi aktiivselt kaasa naiskodukaitses alates supikeetmisest staabiassistendi ja baasväljaõppe instruktorina tegutsemiseni välja. Õppis sotsiaaltööd ja töötas sel alal nii vallaametnikuna kui ka lastekodus. Sai toreda poja emaks. Õppis psühholoogiat.
Ühel päeval võttis ta aga kätte Melody Beattie’ raamatu “Kaassõltuvusest vabaks”. Luges ja taipas. Seda, kuivõrd palju meid mõjutab see, kust me tuleme. “Kui palju oleme teinud valikuid läbi selle, mida keegi teine arvab – kui palju laseme end teistest mõjutada. Kuskil peab olema piir, et võtan teisi inimesi arvesse, aga ei upu nende tunnetesse ja mõtetesse. Sellest alates tekkis mul huvi emotsionaalse arengu vastu,” räägib Velli.