R, 9.12.2022

Keraamikahaldjas kammib inglite juukseid

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Keraamikahaldjas kammib inglite juukseid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Keraamikuid Airike Taniloo-Bogatkinit ja Georg Bogatkinit ümbritsevad musikaalsed inglid.
Keraamikuid Airike Taniloo-Bogatkinit ja Georg Bogatkinit ümbritsevad musikaalsed inglid. Foto: Ain Liiva

Rakveresse ilmusid inglid. Neid hõljub aknal, toetub postamendile ja mängib väikeses orkestris vaid südamega kuuldavat jõulumuusikat. Muusikutega seltsivad paar valget tuvi. Ja mõned kassid.

Inglifiguuride autor Airike Taniloo-Bogatkin ütleb, et ei tea, kuidas inglid tema juurde tulid. Ükskord – sellest on möödas juba mõnikümmend aastat – nad lihtsalt hakkasid ilmuma. Savist ja mõttelennust.

“Alguses olid nagu väikesed lapsed, aga siis tulid tiivad ka. Siis hakkasid tiivad kasvama ja tulid natuke suuremad inglid. Lõpuks olid juba üsna suured,” räägib Airike Taniloo-Bogatkin. “Hea meelega teeks mõne suure ingli kuhugi kirikusse. Niisugune unistus,” lisab ta.

Airike Taniloo-Bogatkini inglitel pole mahti niisama unistada, igaühel on midagi käsil. Kõige enam paelub neid muusika: inglist pianisti kõrval esineb ingellik laulja, väike orkester mängib tarmuka dirigendi juhatusel imelist, aga vaid südamega kuuldavat jõulumuusikat. Üks ingel on koos lauluraamatuga lendu tõusnud. “Siin raamatus on “Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav ...”, esimesed noodid,” sõnab keraamik.

Airike Taniloo-Bogatkini sõnul on tema loomingus palju muusikat ja muusikuid, sest ta ise laulis kammerkooris, ema oli laulmist õppinud ja vend Urmas Taniloo on tuntud orelikunstnik. “Minu isa oli väga musikaalne ja mängis eri pille: küll hüppas klaveri taha, küll haaras akordioni, haaras kõiki pille lennult,” kõneleb ta isast, skulptor Endel Taniloost. “Meie poeg on tema moodi, mängib paljusid pille. Tütar on ka väga musikaalne.” Kui tütar läks Tartusse ülikooli, sündis ema loomingusse esimene kleidis ingel.

Ingelmuusikute kõrval on oluline koht kassiga inglitel. Neis on mälestusi kassikesest, kes tuli kord Bogapotti, keraamikute Airike Taniloo-Bogatkini ja Georg Bogatkini pere ateljeesse ja poodi. “Ta oli kodutu. Alguses kartis, aga pärast tahtis ainult süles olla. Ta elas seal 14 aastat ja sünnitas kaks kiisutüdrukut. Nemad olid ka meie juures: üks oli poja kass ja teine tütre kass,” jutustab kunstnik kassiteemani jõudmisest. Keraamik mainib, et elektroonikainsenerist pojal ja keeleteadlasest tütrel on lisaks muusikaandele kunstianne ning nad on töötanud vanemate juures Bogapotis. Lapselapsedki toimetavad meelsasti saviga. “Kuna oleme kõik lokilised, siis on inglid ka lokilised,” märgib kahupäine kunstnik.

Inglid on Airike Taniloo-Bogatkini pärusmaa. “Georg teeb linde,” nimetab naine.

Georg Bogatkin on inglite riputamisega valmis jõudnud. “Ilusad. Skulpturaalsed. Tundlikud. Fantaasiaküllased,” iseloomustab ta abikaasa loodud ingleid. Mees jutustab, et kord siiski tegi ühe ingli, aga selle saatus oli õnnetu. “See oli kell-ingel, mida sai jalgadest kolistada. Aga ta vist ei tahtnud niisugune olla – kukkus alla ja läks katki,” lausub ta.

“Keraamiline materjal tuli minu juurde Georgi kaudu,” tunnistab Airike Taniloo-Bogatkin. “Tuli siis, kui mul polnud suuremaid töid käsil. Ja olen teinud seda 30 aastat.” Inglitele treib potikedral postamendid Georg Bogatkin. “Need on väga hästi tehtud,” kiidab kaasa.

Kui palju on aastakümnete jooksul ingleid valminud, pole Airike Taniloo-Bogatkin kokku arvanud. “Ega neid mitmeid tuhandeid ei ole,” lausub ta kõhklemisi. Georg Bogatkin selgitab, et ideest inglini on pikk tee: esimene toorik, vormid, kokkupanek, viimistlus. Tehnoloogia on keeruline ning vorm tuleb teha mitmest tükist. “Seda teeb Georg,” pistab naine vaikselt vahele. “Iga pisike ingel on eraldi modelleeritud ja täiesti unikaalne. Iga ingel on kammitud Airikese käega, tehtud talle soeng pähe,” räägib Georg Bogatkin. “Igaühe juures on tööd päris palju,” kinnitab Airike Taniloo-Bogatkin.

Inglikujudel on peenikesi ja hapraid, otsekui mittesavilikke detaile, olgu dirigendikepike, raamat, täheke või teatrimask. “Ma ikka norin ta kallal, et millal sa viiulile keeled teed,” naljatab Georg Bogatkin.

Eks nad mul natuke vallatud on. Need inglid on Amorikesed ka.

Airike Taniloo-Bogatkin, ​keraamik

Airike Taniloo-Bogatkin räägib, et ingliteema paelub teda jätkuvalt, ehkki uusi variante ei tule nii tihedalt kui varem. “Lapselapsed on neli ja kümme, mõtlen nende peale ingleid tehes. Ju inglid on ikka igal inimesel olemas. Kaitseinglid,” ütleb ta. “Eks nad mul natuke vallatud on. Need inglid on Amorikesed ka,” märgib kunstnik rõõmsalt muiates.

Viru Käsitöö Salongi jõudnud inglid on väikest kasvu: mõni sobib kuuse otsa või kaela riputamiseks, teised koju headust, rahu ja soojust looma. Suuremad istuvad aknalaua serval või lendavad, pasun huulil, koos tuvidega. Tuvidega on kunstnikul samuti oma lugu. “Tuli üks valge tuvi meie juurde. Oli julge ja kodune. Teinekord võttis juba peigmehe ka kaasa. Käisid meie juures kahekesi.”

Airike Taniloo-Bogatkini looming ei piirdu sugugi inglite ega pisiplastikaga. Suured tööd on paljude tuntud inimeste reljeefid ja Äksi vabadussõja monumendi taastamine. “Väga meeleldi teen skulpturaalseid asju ka,” sõnab Airike Taniloo-Bogatkin.

Airike Taniloo-Bogatkini loodud inglid naudivad kauneid kunste.
Airike Taniloo-Bogatkini loodud inglid naudivad kauneid kunste. Foto: Ain Liiva
Airike Taniloo-Bogatkini loodud inglid naudivad kauneid kunste.
Airike Taniloo-Bogatkini loodud inglid naudivad kauneid kunste. Foto: Ain Liiva
Keraamikuid Airike Taniloo-Bogatkinit ja Georg Bogatkinit ümbritsevad musikaalsed inglid.
Keraamikuid Airike Taniloo-Bogatkinit ja Georg Bogatkinit ümbritsevad musikaalsed inglid. Foto: Ain Liiva
Märksõnad
Tagasi üles