Villu Tamme – J.M.K.E. sünnipäeval punkkultuurist ja poliitikast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

J.M.K.E. vaimne liider ja Eesti punkkultuuri nimi ja nägu Villu Tamme Rakveres esimesel punklaulupeol, pungivein näpus, hiidhaaknõel peas, poodiumilt alla liikumas.

FOTO: Arvet Mägi

Läinud kolmapäeval tähistas ansambel J.M.K.E. oma 26. sünnipäeva. Paljud võib-olla ei tea, et J.M.K.E. esimene kontsert toimus 1986. aastal Virumaal Vinnis tollases kultuurimajas, mille praeguseks on okupeerinud toidukauplus. Uurisin J.M.K.E. vaimselt liidrilt Villu Tammelt, mida ta mäletab toonasest kontserdist, rääkisime pungist ka veidi rohkem, samuti poliitikast.


Mida mäletate oma esimesest ülesastumisest J.M.K.E.-ga ja esinemispaigast?
Mäletan, et J.M.K.E. nime all läks kõige esimesena peale mees nimega Herzog ehk Rainer Jancis, kelle paar minutit kestnud virtuooslikule klahvkasoo­lole me logisedes sisse sõitsime. See toimus 26 aastat tagasi ehk 18. jaanuaril 1986 Vinnis, vist Kerstenbeck kutsus meid sinna ja peaesineja oli Turist. Mullu rääkisime Kerstenbeckiga sel teemal ja ta arvas, et see ei saanud enam Turist olla, sest Vanemõde tuli juba 1985. aasta lõpus kokku. Aga Vinnis laulis ometi Volmer, ja nemad kahekesi uuemates bändides enam koos mänginud pole.

Turisti pooldumise teine laps nimega Singer Vinger tuli kokku ka alles hiljem, 1986. aastal. Nii et see oli ilmselt üks Turisti viimastest kontsertidest, kui mitte kõige viimane. Vinni kontserdil oli üsna vähe inimesi, kohalikud istusid kuskil tagumistes tooliridades, lava ees kargles meie esinemise ajal vaid kaks inimest, kes olid Tallinnast kaasa tulnud. 80ndail oli üsna tüüpiline, et linnavurled käisid maakultuurimajades nii-öelda iseendale kontserte andmas, üks bänd laval, kaks ülejäänud bändi lava ees. Kohalikega suhtlemine piirdus harilikult sellega, et nood tahtsid meile peksa anda.

Kuulates J.M.K.E. poliitilisi laule aastast noalaev, tekkis mul küsimus, millest mõtleb poliitik Villu Tamme.
Liiga ebakonkreetne küsimus, ei oska lühidalt vastata. Tähendab, mõnes mõttes oskan küll – ma jälestan kogu poliitikat. Mida vanemaks saan, seda rohkem. Olen poliitikategemist vahepeal suht ligidalt näinud ja see on rõve.

J.M.K.E. “Gringode kultuuri” kuulates meenus, et kandideerisite 2007. aastal roheliste seas riigikokku. Mis ajendas teid riigikokku kandideerima?
2007. aastal kandideerisin põhjusel, et rohelised oli vaja riigikokku saada. Olin peibutuspart ja oli kasu kah – tekitasingi ühe riigikogu koha juurde. Ise olin erakonna nimekirjas kuskil lõpus. See nimekirjade ja partide süsteem on jäänud mu südametunnistust piinama, mulle tundub see rahva petmisena. Valijad valivad ühte inimest, kelle peale nad loodavad, ent platsi võtab sisse hoopis keegi teine, kellele valijad ei ole hääli andnud, aga kes on erakonna nimekirjas eesotsas. 2011. aastal keeldusin kandideerimast. Ma ei tea, kas mu osalemisest olekski kasu olnud, nagunii oli kogu erakond sisesõja tõttu selleks ajaks omadega õhtal, reiting oli ülimadal. Eesti vajab uut rohelist parteid, uute jõuliste nägude ja radikaalsemate loosungitega.

Kas Villu Tamme on kuidagimoodi seotud ka organisatsiooniga PunaMust?
Ei ole, ka tolle foorumi kasutaja ei ole, aga olen omal ajal veits lugenud sealseid vaidlusi. Mõni mees ajas seal vägagi tarka juttu, aga ma ei kogenud kordagi, et mõni neist oleks jutlustanud lõplikku tõde. Ega ma ei ole seda kuskil mujalgi kogenud.

Mida Villu Tamme viimati luges? Soovitab noortel lugeda? Kuulas?
Pole paar nädalat raamatuid lugenud, mm, mis mul sinna öökapile pooleli jäigi ... Lähen vaatan. Aa, jaa, Mart Juure “Naeruklubi” lugesin, päris naljakas. Mulle meeldiks, kui Juurikas oleks Eesti vabariigi president, ausõna. Äärmiselt tark ja tore mees ja vaimukas kah. Ja Huxley “Hea uus ilm” on ootel sealsamas kapi peal, olen seda juba vähe­malt 20 aastat tahtnud lugeda, aga siiamaani pole kolmandast leheküljest kaugemale jõudnud.
Noortele soovitada niimoodi universaalselt ei oska midagi, iga noor on ju erinev. Mäletan, et kui olin teismeline, muutis kogu mu maailma Vonneguti “Tapamaja, korpus 5” aja ja ruumi filosoofia, ma ei tea, kas tänapäeva noortele see samamoodi mõjub.

Kuulasin ... kuulan tegelikult praegu seda kirjutades Sweeti “Desolation Boulevardi” vinüüli, mille täna ostsin. Ma ei kuulanud vahepeal 15 aastat peaaegu üldse muusikat, alles paari aasta eest avastasin taas vinüülplaadid ja nüüd armastan jälle kuulata seda ja teist, hard bop’ist ja post-bop’ist (need on 50–60ndate džässistiilid) läbi 70ndate hard rock’i kuni pungini välja. CD-plaadid ei kisu kuulama, tuimad tükid, moodsamaid asju nagu MP3-d ja Youtube küll kasutan mõnikord, aga vinüüli vastu ei saa miski.

Mis te arvate, millist eeskuju punkar Villu noortele annab?
Oleneb, kas konkreetne noor eelistab jäljendada punkar Villu positiivseid või negatiivseid külgi. Olen kogenud mõlemat.

Kas Villu Tamme on ennast ka ristsõna sisse ära peitnud?
Mida see tähendab? Et kas olen endaga seotud märksõnu ristsõnadesse sisse pannud? Olen küll, isegi lausa midagi sellist nagu “asi, mida käesoleva ristsõna koostaja hetkel aknast näeb”. Ei tule praegu meelde, mis see oli, võib-olla puu või mingi lind.

Mitut laulu Villu Tamme peast teab?
Mul on üsna halb mälu, oma lugudest sadakond on enam-vähem meeles ja mõni üksik võõras kah, aga mingeid rahvalikke laule seltskonnas varrukast löristada ma ei suuda. Tean üsna mitut meest, kes suudavad.

Mis on kõige kaugem koht, kus J.M.K.E. muusikat on kuuldud või kuulatakse?
Väljaspool Maad ei tea, äkki mõni ufonaut kuskil naudib. Maa peal on meist kõige kaugemas piirkonnas ehk Austraalias ja Uus-Meremaal meie kuulajaid olemas küll. Olen suhelnud ka meie tõsiste fännidega Brasiiliast, Argentinast, Puerto Ricost, Lõuna-Aafrika vabariigist, Jaapanist jne. Päris huvitav tunne tuleb peale, kui mingi mees või naine teiselt poolt maakera teatab, et J.M.K.E. on maailma parim bänd. Punk on väga rahvusvaheline nähtus, meie kuulame ja naudime siin samamoodi teisel pool Maad tehtud punki.

Andke pungipealinnale kolm soovitust, mida peaks tegema, et see veel pungim oleks.
1. Õiges punklinnas peab valitsema anarhia. Selleks on vaja välja astuda Euroopa Liidust ning Eesti vabariigist ja korraldada oma elu rohujuuretasandil. Ei tohi jääda mingeid jälgi võimust ega seadustest, samuti mitte demokraatiast, sest tüüpiline demokraatia on oma olemuselt enamuse diktatuur, mille all vähemus kannatab.

2. Et see toimiks, on vaja kõigepealt paari tuhande või paari miljoni aastast evolutsiooni, mille jooksul inimene areneb anarhiakõlblikuks. See tähendab, et inimene suudab ilma käskijate ja keelajateta elada sootsiumis, kus igaüks teab oma kohta ning toimib ilma teisi inimesi või keskkonda kahjustamata.


3. Enne selle utoopia tõelisuseks muutumist soovitan mitte tituleerida pungipealinnaks ei Rakveret ega ühtegi teist linna, mis tegelikult oma olemuselt ei ole punk.

Aga sõnasse “punk” võib suhtuda ka pinnapealselt, värviliste parukate tasemel, nii et las ta olla pungipealinn, kui tahab. Mind see ei häiri ja punklaulupidudel on väga tore olnud viibida. Kui punk muutub üdini tõsimeelseks ja dogmaatiliseks, sallimata enda parodeerimist, ei ole tal pikka iga. Umbes samamoodi, et sa pead südamega tööd tegema, aga vahepeal pead sellele sülitama ja viina võtma, muidu oled poolik inimene.

Kas Villu Tamme on vaba isiksus? Kas Villu Tamme sõltub millestki või kellestki?
See küsimus on hea, kahjuks on sellele keeruline üheselt vastata, ehkki olen selle peale aeg-ajalt mõelnud. Tean, et olen ühest küljest keskmisest palju vabam, olen täheldanud, et mu mõtlemine on tunduvalt vabam kui 90 protsendil inimestest, ent teisest küljest sõltun paljudest asjadest palju rohkem kui nii mõnigi teine. Praeguses kuldses eas juba kas või tervisest. Ja mõnest inimesest sõltun päris palju, eriti ühest, ilma kelleta ma ei suudakski oma elu enam ette kujutada.

Üldiselt ei salli ma sõltuvusi, mul ei olegi erilist kalduvust pöördumatult sõltuvusse langeda, isegi suitsetan rohkem sellepärast, et meeldib, mitte et mu organism ei suudaks ilma nikotiinita elada, aga mõningal juhul on asi küll nii, et lausa tahan sõltuda. Ja kui tahan sõltuda ja sõltun, teisisõnu teen seda, mida tahan, siis see ongi ju individuaalne vabadus, kas pole? Kohaliku tähtsusega vabadus. Mingi absoluutne vabadus, nirvaana, universumiga üheks saamine jms on kõrgem level, sinnani ma ei taha veel küündida. Ülejärgmises elus ehk.

    Tagasi üles