Jää hoiatab ohu eest ehk Väike talvine suplus

Vette sattunu päästmine. Üks võimalus on ulatada ­hädalisele näiteks jope, millest ta saab kinni haarata. Foto: Marianne Loorents

Esmaspäeva õhtul meenus mulle tahtmatult armastatud laulja Jaak Joala ühe loo viisijupp: “Kui õhtul väsinult ma sängis ootan und ja mõte möödunule läeb ...” Laulus öeldakse, et tõesti kaunis on olnud päevast iga tund, kuid enda puhul ma seda tol õhtul lausuda ei saanud.

Et viimasel ajal peavad päästjad pidevalt tõrjuma haprale jääle trügivaid lapsi, pakkusid pritsimehed teha vi­deo­lugu läbi jää kukkumisest. Andsin hetkegi mõtlemata nõusoleku. Kuigi, nagu öeldakse, võinuks enne passi vaadata. Peagi kuuekümneseks saav mees on, nagu öeldakse, sõnn surmani. Aga jääauku kukkumine tundus esmaspäeva pärastlõunal juba mitte enam päris hea mõte olevat. Helistasin Ida päästekeskuse Lääne-Virumaa päästepiirkonna juhile Jaak Jannole tagasi. Ära öelda enam ei julgenud ja dublandi nimetamine tundus ka kuidagi nadi. Pärisin ääri-veeri vee temperatuuri kohta. “Külm on,” kõlas otsekohene vastus.

Meenus töölepingust punkt, et pean omama mõningast analüüsivõimet. Analüüsisin, et kui treenitud päästja juba ütleb, et külm, mis siis mina, kes on üle veerand sajandi ajalehetoimetuses vaid pliiatsit teritanud, tunda võiksin. Teha polnud aga muud, kui mõtestasin ümber tuntud üteluse, mis kõlas lohutavalt: pole külma vett, vaid on halb riietus.