:format(webp)/nginx/o/2020/12/18/13537056t1h2ce8.jpg)
Pühade ajal on eriti oluline, et kõigil oleks õdus kodu, ja veel tähtsam on omada peret, kes toetab. Helduse, leppimise ja andestamise ajal, kui südamed on rohkem avali, tekib paljudes omamoodi helge vajadus head teha ja märgatakse neid, kes puudust kannatavad.
Aastas eraldatakse eri põhjustel perekonnast ligi 250 last, kellest osa naaseb hiljem sünniperesse. Ometi jäävad paljud lapsed asendushooldusele, kus nad ei kannata puudust tavapärases mõistes. Kõige eluks vajaliku kõrval jääb vahel puudu pisukesest mõistmisest. Seda vajavad nii asenduskodus kui ka hooldusperedes elavad lapsed ning sageli samuti hooldusvanemad.
Hoolduspereks ei ole valmis hakkama vaid lastetud pered. Katrinil (nimi muudetud) ja tema abikaasal on oma lapsed, kuid nad tegid otsuse ja hakkasid hooldusvanemateks. Nad ei soovi kõigi oma pere laste pärast ennast suurelt esitleda, kuid Katrin oli nõus oma pere lugu rääkima.
“Sellest on juba 11 aastat, kui me esimese lapse, kolmeaastase Andri (nimi muudetud), võtsime,” kõneles Katrin. “Mind innustas teine hoolduspere, kus oli mitu last. Nägin, kui rõõmsameelne ema kõige selle keskel oli ja kuidas ta nendest lastest rääkis. See naine sai aru oma rollist ühiskonnas. Tema oli mulle eeskujuks.”
Katrini sõnul on kõige olulisem hoolduspereks hakkamise juures tahe selleks. “See ei saa tulla vaid läbi mingi filmi või artikli. See on kutsumus, mida tunned, kui satud õige asjaga kokku. Nagu eriala valimisel.”
Nelja aasta eest tuli Katrini perre kolmekuine imearmas beebi Miina (nimi muudetud). Hooldusele ongi kõige lihtsam anda pisikesi; kui laps jõuab üle eelkooliea, siis on peret raske leida ja enamasti elavad vanemad lapsed asenduskodudes.
Katrin ei varja, et Miina kasvades selgus, et tüdrukul on väga keeruline psüühika. “Olen kuulnud arstidelt ja teistelt spetsialistidelt palju järelemõtlematuid ja haiget tegevaid reaktsioone,” rääkis ta ja kirjeldas, kuidas soovitati hooldusleping lõpetada. “Seda ei ole mul emana lihtne kuulda,” ütles Katrin vaikselt ja kurtis, et sõprade-sugulaste lähiringis on niisugused väljaütlemised veel kergemad tulema. “Miina käitub teisiti kui tavapärane laps ja ma väldin teadlikult mõnes kohas temaga käimist, sest etteheitvaid pilke ei ole lihtne eirata.”
Loomulikult suhtuvad Andri ja Miina hooldusvanematesse ja teistesse pereliikmetesse nagu oma päris peresse, kuid kohtuvad ka oma bioloogiliste emadega. Katrin rääkis, et vähemalt Miina ema tunneb tüdruku vastu siirast huvi. Tõenäosus ei ole küll väga suur, kuid Katrin on endale mõistusega selgeks teinud, et ühel päeval võib bioloogiline ema, kes on end kokku võtnud ja oma elukorraldust parandanud, siiski last tagasi tahta. “Sellepärast on oluline, et meie suhted oleks head, et ma hiljem ei kaota kontakti lapsega.”
Nüüdseks on Katrin Andri enda eestkostele võtnud. “Sisulist vahet sel hooldusega ei ole, mõte on selles, et kui on näiteks vaja reisile minna, saan lapse eest otsuseid teha ja ei pea pöörduma eestkosteasutuse poole,” selgitas naine. Enamasti on hooldusele võetud lapse eestkostjaks omavalitsus, kus laps esialgu elas.
Andri on Katrini bioloogilise tütrega ühevanune. “Huvitav on olnud jälgida nende koos kasvamist,” rääkis naine. “Kuni koolieani sai tütar poisilt palju tuge, sest Andri oli julge ja parem kohaneja.” Üksvahe ei saanud nad jälle üldse omavahel läbi, mis tõi koolis päris palju klaarimist kaasa. Õpetaja küsis ema käest otse: “Kas te kodus neid võrdselt kohtlete?” ja see lõi Katrinil lausa jalad nõrgaks. Siis pöördus ta abi saamiseks nõustaja poole, kes ütles ühe väga lihtsa asja: üks on poiss ja teine tüdruk – ja nii lihtne see ongi.
See on kutsumus, mida tunned, kui satud õige asjaga kokku. Nagu eriala valimisel.
Katrin, hoolduspere ema
“Tegelikult me mõtleme sageli üle, sest kui nad oleks tavalised õde-venda, käituksid ju samamoodi,” tunnistas Katrin ja kinnitas, et praegu saavad lapsed jälle väga hästi läbi ja on uhked teineteise üle. “Vahel meenutame ja naerame nende endiga koos, kuidas nad vahepeal kaklesid ega kannatanud ühes ruumiski olla.”
Katrin rääkis, kuidas Andri käis isaga tööl kaasas ja mehe kolleeg, kes ei teadnud, et poiss on perre võetud, viskas vana kulunud nalja, et tegu on vist naabrimehe lapsega. Katrin kiitis oma abikaasat, kes säilitas külma närvi, ei hakanud lapse kuuldes mingit selgitusloengut pidama, vaid vastas lihtsalt: “Ei, ta on mul naise moodi.”
Tavaliselt jääb hooldusperes kasvavatele lastele nende perekonnanimi alles ning nime ja välimuse erinemise pärast on segadust mujalgi esinenud.
“Meil on selline peretraditsioon, et käime teatud ajal aastas ööbimisega spaas,” jutustas Katrin ja kirjeldas, kuidas administraator vaatas registreerimislehte nimedega ning kõik laste ja vanemate näod üle, siis uuesti lehte ja küsis: “Peretuba tahate? Üks pere olete? Kõik on teie lapsed?” Õnneks ei hakanud ta pikemalt usutlema, sest laste kuuldes klaarima hakata poleks kellelegi meeldiv olnud. “Eks sellised olukorrad tahtmatult tekivad ja ma saan ka nendest inimestest aru, sest see ongi väga imelik,” ütles Katrin mõistvalt.
Meedias on olnud hoiatavaid näiteid hooldusperedest, kus kokkuvõttes kannatavad nii lapsed kui ka hooldusvanemad. Katrin leidis, et see on valedel alustel laste oma perre võtmise tagajärg. Naine nimetas kaht põhilist viga, mis hoolduspereks asumisel tehakse: “Tahetakse heateoga meeldida või hakatakse lapsi päästma ja põletakse läbi.”
Naine rõhutas, et hooldusvanemaks olemisel ei tohi tunda valehäbi abipalumise pärast. Nemad mehega on seda sageli teinud, et rasketest hetkedest üle saada, ja palju on aidanud kasuperede tugigrupp, kus saadakse teiste hooldusvanematega kokku, räägitakse kogemustest ning pakutakse tuge ja antakse nõu edasi liikumiseks.
Karis Mugamäel on sünniperest ilma jäänud või perekonnast eraldatud lastega palju kogemusi. Ta on juhataja MTÜ-s Maria ja Lapsed, kus pakutakse asenduskodu vanemliku hooleta jäänud lastele. Ühtlasi on ta hooldusperede vanemate mentor ja tugigrupi juht.
“Ma paneks selle, et kõige tähtsam on tahe, kohe suurelt ja rasvaselt,” ütles Mugamäe hoolduspereks hakkamise eelduste kohta. “Sellesse lihtsalt peab natuke egoistlikult suhtuma – mina tahan. Nii kui hakata mõtlema, et see laps hullult vajab mind, siis tuleb kohe igasuguseid jamasid, sest paljud neist lastest on juba kogenud mitmesuguseid liigutamisi oma elus, ja ei saagi oodata, et nad järgmisse kohta jõudes kohe ülimat tänulikkust üles näitavad,” kõneles kogenud naine ja nentis, et millegipärast eeldab ühiskond nendelt lastelt tingimusteta tänulikkust.
“Tegelikult pole päris perest eraldamine nende laste valik ja uues peres on neil samasugune õigus oma hooldusvanemaid lihvida nagu neil teda,” selgitas Mugamäe laste usaldamatust täiskasvanute suhtes.
“Arvatakse, et hoolduslapsed on eriti probleemsed, kuid tegelikult on neile suuremad ootused,” rääkis spetsialist, kes on märganud, et ühiskond võimendab kõike, mida tavaperest pärit lapse puhul peetakse arengufaasiga kaasas käivateks ilminguteks. Samuti pannakse hooldusvanemad ebamugavasse olukorda, sest eeldatakse, et kui nad on juba lapse võtnud, peavad suutma temaga imet teha.
“Me peame neid lapsi imetlema kohanemisvõime pärast. Nad tulevad keskkonnast, mis oli sünnist saati nende normaalsus, ja äkki öeldakse uues kodus, et tegelikult on see õige elu,” kõneles Mugamäe ja rõhutas, et kõiki perest eraldatud lapsi ei või panna ühte patta, sest iga inimene ja tema lugu on erinev.
“Kõige tähtsam on, et pere ei jäta ennast probleemidega üksi,” rääkis naine ja lisas, et sageli seavad hooldusvanemad ise endile kõrged ootused ja tahavad justkui tõestada, et kõik läheb ülihästi. “Tuleb ennast eemaldada sellest painest, et tegu on hoolduslapsega ja temaga peaks kuidagi eriliselt käituma,” lausus Karis Mugamäe ja lisas, et kuigi kogu hooldusperede teema on küllaltki lapsekingades, on süsteem palju arenenud ja pakub vanematele tuge. “Tuleb abi küsida,” sõnas ta tänuväärselt toimetavaid hooldusperesid silmas pidades.
Kersti Suun-Deket, Rakvere sotsiaalosakonna juhataja
“Hooldusperesid on kindlasti juurde vaja ja peamine mure on, et ei jätku peresid koolieas lastele,” rääkis Suun-Deket. “Uute perede leidmiseks on vaja ühiskonda võimalustest teavitada. Nendega, kes huvi tunnevad, peetakse maha esmavestlus, kus püütakse aru saada, millised on ettekujutused ja soovid hoolduspereks saamisel.”
Igal aastal on siiski üks-kaks peret huvi üles näidanud, ja kui neis on teadlikku soovi ja valmisolekut, siis suunatakse nad juba koolitusele, hindamisele ning seejärel lisatakse registrisse. “Kui südames on ruumi, siis julgustan igatahes hoolduspereks hakkama,” lausus Suun-Deket ja lisas, et vahel kasutatakse lapse hooldusele võtmist ka enne lõplikku lapsendamist.
Nadežda Leosk sotsiaalkindlustusametist rääkis, et praegu kasvab hooldusperedes ligi 130 last ning asutusepõhisel hooldusel ehk pere- ja asenduskodudes kasvab ligi 800 last. “Kutsume üles kõiki inimesi kaaluma võimalust, et pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt,” ütles Leosk ja lisas, et kõikvõimalike küsimuste ja mõtetega võib julgelt pöörduda kas kohaliku omavalitsuse spetsialisti või otse sotsiaalkindlustusameti poole, sest iga laps vajab kodu ja perekonda, kindlat täiskasvanud inimest, kes mõistab, hoolib ja tingimusteta armastab ning on alati olemas, seda nii rõõmudes kui ka muredes.
Jätkuvalt näidatakse ETV ekraanil seriaali “Anne, e lõpus”, mis on Kanada kirjaniku Lucy Maud Montgomery armastatud lasteraamatu “Roheliste Viilkatuste Anne” järgi valminud südamlik lugu varasemas hoiuperes väärkoheldud teismelisest orvust, kes eksituse tahtel satub vanatüdrukust ja vanapoisist õe-venna majapidamisse.
Jupiteri kanalil on järele vaadatav dokumentaallavastus “Südames sündinud”, mis põhineb tõsielulistel intervjuudel ja räägib lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest. Näitlejad esitavad ausalt ja ilustamata intervjueeritute tekste.
Vanema hooleta jäänud lapsed ja neisse heasoovlikult suhtuvad inimesed on inspireerinud mitut kirjanikku.
/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)