Repliik: kinkidest ja nende tähendusest

Mart Rauba. Foto: Eva Samolberg-Palmi

Meenub kaunis mälestus 90-ndate lõpust. Tuba täitis glögilõhn, jõulutaat oli just lahkunud, algas kingituste lahtipakkimine.

Südamelöögid kiirenesid juba esimese paki raputamisel – soovitud Lego komplekt oli käes! Kinke oli veel, teised olid reeglina väiksemad. 10-aastase poisina koostasin mõttes edetabeli, mille tipus oli konkurentsitult mereröövli-Lego. Villased sokid jäid pea alati viimasele kohale, kuid teadsin, et seda välja näidata pole ilus.

Hiljem mõistsin paremini, kust kingid tulevad, mida need tähendavad kinkijale ja saajale. Siis oli meil õe ja vennaga tekkinud traditsioon, et kingitus peab olema naljakas. Üksteisele sai kingitud näiteks lumesulamisvett ja tühje vildikaid. Pakitud olid need uhkelt, saime pisarateni naerda ja jõulurõõm oli tagatud.