... mäe tõde ja õigus

Ida-Virust pärit passioonimehed Andrei Hvostov (paremal) ja Üllar Saaremäe pidasid Rakvere kirjandusklubilasi kaasa mõtlema ja kaasa rääkima innustanud dialoogi.

FOTO: Meelis Meilbaum

Mida tunneb nõukaaja 16aastane, kelle vastas istuv ametnik ootab kannatamatult, et passi taotlemise blanketil saaks täidetud lahter “rahvus”? Sekundid tiksuvad.
Sa pead halastamatult otsustama.
Sinu ema on eestlane. Sinu isa on venelane. Keel on eesti. Keskkond on Sillamäe.
“Kui jätaks selle lahtri tühjaks?” küsib tulevane kirjanik Andrei Hvostov. Ei.
“Eestlane,” kirjutab noormees. See on tema tõde. Ja tema õigus.


“Mida tähendab sinu jaoks passioon – kirge või kannatust?” küsib Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe, Kohtla-Nõmme poiss, kunagiselt Sillamäe poisilt Andrei Hvostovilt, “Sillamäe passiooni” autorilt, Rakvere kirjandusklubi puupüsti täis saali ees. Mõlema elus on see sõna mänginud suurt rolli – ühel teatri ja Johannese, teisel kirjanduse ja Sillamäe kontekstis.
“Selles on kohanimi Sillamäe ja minu suhtumine sellesse kohta – ta on nii kirg kui ka piin, kirglik piinlemine on minu jaoks seotud selle linnaga,” vastab Hvostov ja tunnistab, et piinleb selle linnaga mingil määral seniajani – mis tahes Sillamäega seonduv käib temast valusa jutina läbi. “Laviinitaoline emotsioonide kogum rullub must üle,” sedastab ta.


“Sillamäe passiooni” pärast astuvad tundmatud inimesed Hvostovile tänaval juurde mõttekaaslust kinnitama. “Mul on tekkinud enesekiituslik tunne, et äkki mul õnnestus oma põlvkonna kogemus kokku võtta,” tähendab ta.
Üllar Saaremäe kinnitab, et see on väga tõe lähedal. “Lugedes oli mul tunne, et saan väga hästi aru, millest sa räägid, miks sa sellest räägid. Situatsioon on väga äratuntav.”


Andrei Hvostov on teose juba paigutanud oma vaimse raamaturiiuli tagaritta, sest teda on haaranud töö uue raamatuga. “Käsmust siia sõites mõtlesin, kas ma saan üldse kindlalt öelda, et ma mäletan täpselt, mis mul nendes peatükkides on,” ütleb kirjanik. Esiteks on teos loojast juba eemale jäänud, teiseks andis Hvostov toimetajale Epp Petronele voli kõik tema meelest liigse raamatust välja jätta. Eesti kirjanike puhul olevat see üsnagi revolutsiooniline, sest enamasti “ollakse truud oma tekstile ja valmis võitlema viimase koma nimel” – erinevalt ingliskeelsest kirjandusilmast.


“Tahtsid olemasolevatele peatükkidele juurde kirjutada “Kino”,” nendib Saaremäe. Tandem Hvostov-Saaremäe pole publiku ees esimest korda, pigem jätkab neli kuud tagasi Jõhvis alanud dialoogi. Uute mõtete ja vaatenurkadega. “Jah, “Kino” ja “Soome” ka,” nõustub Hvostov. Kuna soomlased on “Sillamäe passiooni” tõlkimisest huvitatud, siis ilmselt näeb see peatükk ka trükivalgust. “Kui norrakad peaksid huvituma, tuleb võib-olla peatükk “Skandinaavia”,” jätab kirjanik teosele arenguruumi.


“Kõige suurem turg on Ameerika ühendriigid,” mainib Saaremäe. Hvostovi meelest on raamat ameeriklastele raske, üksnes peatükk “Külm sõda” on kirjutatud mõttega, et oleks arusaadav nii siinsetele noortele kui ka välismaalastele. Ameeriklasi huvitaks pigem tema isa lugu – lugu mehest, kes jättis oma kodu Baikali taga tema last ootava eestlanna pärast.


Vene keeles on ilmumas ajakirjas Novõje Oblaka (Uued Pilved) peatükk “Astma” vene-eesti luuletaja Igor Kotjuhi tõlkes. “Vene keelde tõlkimine on minu jaoks pisut ohtlik, sest siis loeks selle raamatu läbi minu isa. Eesti keelt ta ei mõista. Siis läheks asi minu jaoks natuke keeruliseks,” tähendab kirjanik.


Hvostovi 21aastane tudengist poeg hakkab minema välismaale, ning sellega seoses tunneb mees eriti teravalt, et paljud asjad on rääkimata. Nii poja kui vanematega. Ja et elus on üldse palju mahavaikimist. “Välja hakkab kooruma ehmatav sündmuste kordus. Nagu ma “Passioonis” kirjeldan – ma ei tea oma ema ja isa kokkusaamise lugu. Ma hakkan praegu mõtlema, mida minu poeg teab oma vanemate kokkusaamise loost. Tegelikult ka suurt mitte midagi ... Kordan oma isa kunagist vaikimistaktikat,” mõtiskleb Hvostov.


“Aga sul on võimalik seda ju veel küsida. Küsi enne, kui isa on su raamatut lugenud,” soovitab Saaremäe, kelle vanemate esimese-pilgu-ja-võpatuse-lugu on Hvostovi arvates ilus nagu Georg Otsa laul. “Enne seda peaksin võib-olla rääkima oma loo pojale ära,” võtab kirjanik mõttest kinni.
“Kas sul on lihtsam asjadest kirjutada, teades, et seda võivad lugeda tuhanded sulle tundmatud inimesed, või on sul lihtsam asjadest rääkida sellega, kellega need jutud on rääkimata?” pärib Saaremäe.
“Kirjutada on lihtsam. Kummaline, aga ma olen tõesti kirjutav inimene. Rääkimine on mulle suur eneseületus. Ma jaotan inimesed kirjutavateks ja rääkivateks. Minu kogemus ütleb, et need esinevad väga harva ühes ja samas isikus,” tunnistab Andrei Hvostov.


Diagnoosimata astma kui lapsepõlve valuteema kohta ütleb kirjanik, et on elus tähele pannud, et halvad asjad, mis on paratamatud, tuleb heaks mõelda – et küll nad millegi jaoks on kasulikud.
“Tänu ... nendele lapsepõlvekannatustele saigi minust võib-olla kirjutav inimene, kuna ma mõtlesin sel ajal nii palju, mille eest mind karistatakse, miks on just mind see saatus tabanud ja kas poleks parem mitte elada ... Siis hakkadki mõtlema, mis elu mõte on, kas jumal on olemas. Võimalik, et füüsilise kannatuse ja hilisema loomingulisuse vahel võib olla mingi seos,” arutleb kirjanik.


Jutud Sillamäest kui linnast, kus töötasid noored kõrgharitud füüsikud, keemikud ja tuumateadlased ning oli parem klassikalise muusika kontserdipublik kui Tartus, tekitavad kirjanikus nõutusehoo. Tema mäletab lapsepõlvest suurt lagedat välja, kus mehed pärast tööpäeva lõppu “lahendasid peeti” ehk jõid ennast mäluauku. “Sillamäe minu mälestustes on väga proletaarne ja halvas mõttes väga venelik linn. Need 100–200 tehnilist intellektuaali ei määranud atmosfääri,” sõnastab Hvostov selle linna tõe.


Üllar Saaremäe mäletab, et tädi ja vanaema jäid Sillamäe poeretkedega alati rahule, ehkki poisi meelest toodi talle sealt täiesti tavalised uhutud dressipüksid. “Seal oli apelsine!” teatab hääl publiku hulgast. “Sa peaksid kirjutama peatüki “Sillamäe, millist mina ei näinud”,” soovitab Saaremäe.


Kui Üllar Saaremäe tunneb end 16aastase Rakvere-staažiga mõnusalt kohalikuna, siis Andrei Hvostov ei suuda üle viie kuni seitsme aasta ühe koha peal olla ega kohaneda. “Seda raamatut kirjutades jõudis mulle pärale, et Sillamäel põliselanikkond puudub. See linn koosnes läbinisti juurtetutest inimestest, mul on tunne, et see juurtetus on kuidagi minusse kinnistunud ... ” sõnab ta ja lisab, et tal pole seni elamise kohta, mis oleks kodu.
“Tegelikult kirjanik peabki vahest liikuma,” arvab Saaremäe. Hvostov meenutab põlist Rapla meest Andres Ehinit, kel paiksus ei takistanud kirjutamast pööraseid tekste. “Võib-olla sa kardad kuidagi seda omaks võtta?” pärib Saaremäe, oletades selle taga nimetut hirmu, et kodust võidakse välja ajada ja loomavagunis mujale saata.
“Sellest me rääkisime, kui istusime pärast Jõhvi-kohtumist sinu kodus. Üllari kodu oli nii ilus ... täitsa muinasjutt,” sõnab Hvostov. Väga siiralt. Ent tal tekkinud mure, kas pole Saaremäe saanud sellega jala külge ankrut, mille lahtisaagimine oleks valus. “Sul on, mida kaotada,” lausub kirjanik. “Minu, erinevalt sinust, pole kaotada mitte midagi.”


Andrei Hvostov elab Käsmus. Üüritud majas. “Kusjuures see on väga kihvt kodu. Soovitasin, et kui see raamat müüb ...” ütleb Üllar Saaremäe. “Olen selle mõttega mängimise endal ära keelanud. Maja, muruplats, aed, meri, luiged... Ma ei tohi seda kohta nii armastama hakata, et kui ükskord öeldakse, et on aeg siit lahkuda, ei jääks verist haava südamesse,” lausub kirjanik.


Hvostov võtab aina hoogu, et käia ära vanavanemate mail Põlulas, kus veetis lapsepõlvesuved: “Sõidaks ja vaataks, mis on juhtunud 40 aasta jooksul ...” Seni pole läinud. Ja küllap on paigal nüüd uus õigus ja tõde.
“Keel on minu kodumaa. Ma mõtlen, räägin, kirjutan eesti keeles, järelikult eesti keel on minu kodumaa,” rõhutab kirjanik, keda siiani kiputakse pidama hästiintegreerunud venelaseks. “Need inimesed, kes siin elavad ja kasutavad suhtluses eesti keelt – kes nad siis on: venelased, eestlased, eestivenelased? Kes me siis ikkagi oleme? Mõnikord mõtlen, kui palju elab Eestis inimesi, kes ei saa identiteedist rääkides anda ühest vastust küsimusele “kes sa oled?”. See on minu jaoks suur küsimärk,” arutleb Hvostov, kellele seda küsimust ikka ja jälle esitatakse. “Räägi nüüd ausalt ära, kes sa oled,” torgib Saaremäe.


Üle 30 aasta on möödas 16aastase Andrei rahvuse valikuga seotud tundepuhangust passilauas. “Olen piisavalt vana, et tulla selle jutu juurde tagasi. Ma jätan selle tühjaks ... kui tohib,” vastab kirjanik vaikselt.

KÜSIMUS

Mis raamat on Andrei Hvostovil kirjutamisel?
Raske on öelda, millal kirjanik hakkas raamatuga pihta. See pole kuupäev, kui ma hakkasin seda teksti arvutisse tippima. Töö algab mõtetes. ja kes teab, millal esimene mõte mul pähe tuli. Olen selle teema või probleemiga piinelnud kolm-neli aastat ja ikka veel piinlen. Kontseptsioon kipub muutuma välismaailmast tulevate mõjutuste ja ärritajate toimel.
Mulle tegi üks kirjastus ettepaneku, et kirjutaksin uuesti või uue “Tõe ja õiguse”. See on niivõrd hullumeelne ettepanek, et ma nõustusin. Aga see võib mu kaela murda.
See “Tõde ja õigus” peaks rääkima sellest maailmast, mis meid praegu ümbritseb, kus on omad Andresed ja Pearud, küsimused, mis on tõde, mis on õigus. Kuidas see asi lahendada tänapäevase keelega ja tänapäeva lugejale arusaadavate mõttekäikudega, see on see, mis ei lase mind öösiti magada.
Anton Hanseni eeskuju on mulle julgustuseks.

    Tagasi üles